Väga kaua ei läinudki, enne kui uks käis ja ta sisse astus. Jutuajamine oli pikk ja õnneks rahulik. Ta oli küll väga löödud ning ta läks välja, et oma pead tuulutada, nagu ta ütles. Helistasin oma vennale ja küsisin, et kas ma saaks mõneks ajaks tema juurde elama minna. Ta oli muidugi kohe nõus. Kõik meie läbielatu oli meid väga lähedaseks muutnud. Alustasingi siis asjade pakkimisega. Umbes tunni ajaga oligi mul kõik kokku pandud, kuna mul oli üsna vähe asju seal. Venna oligi juba maja ees ja ootas mind. Ta aitas mul kastid autosse tassida ning siis saimegi minema hakata. "Ega sa ei pahanda, et Kristel ka minu juures on?" küsis ta mult igaks juhuks üle. "Muidugi pole mul su tüdruku sealviibimise vastu midagi." Ma teadsin, et Kristel on hästi tore ja sõbralik tüdruk. Me oleme mõne korra isegi kohtunud ja me saame üsna hästi läbi.
Ma magasin diivanil üllatavalt hästi. Ärkasin hommikul pannkookide lõhna peale. Venna oli küpsetanud neid terve taldrikutäie. Panin neile veel maasika toormoosi peale ja siis olid need veel ülihead.
Kui mul söödud sai, siis otsustain vennale ja Krissule veits privaatsust anda ja ma läksin välja. Jalutasin pargis ringi ja kuulasin muusikat. Leidsin ühe tühja pingi ning isusin sinna. Varsti mõtlesin, et võiks kuhugi minna. Läksingi siis ühte väikesesse kohvikusse ning ostsin endale ühe cappuccino. Võtsin sealt lugemiseks ka ühe ajalehe, et igavust peletada. Seal seisis uudis: "Eile õhtul kella 11 ajal õhtul tegi Pärnus avarii 17-aastane poiss nimega Tauri Parker. Kannatanu on raskete vigastustega Pärnu haiglas kriitilises seisus." jne. Ma olin täielikus šokis. Ma ei mõelnud ka enam edasi, ma lihtsalt jooksin nii kiiresti kui sain haiglasse.
