Ära usalda mind

6. osa

„Ja siis? Sina niikuinii kõrvaldad nad ühe käe liigutusega."

„Mulle meeldib kuhu su jutt liigub."

**
„Ma ütlesin sulle, et nad saavad su seal kätte!!!" Karjus ta Heatheri peas, kõik hakkas kumisema ning tüdrukul hakkas halb. „S-Siis tee midagi!" karjus ta vastu. „Tõsiselt? Ega sa nalja tee?"

„Ma ei tea," hingeldas Heather. Tüdruk jooksis edasi põiktänavale, politsei tall kannul.

Põiktänav. „Oh ei.."

„Mida sa nüüd kavatsed teha?"

Heather kükitas maha, ta hoidis peast kinni. „M-Ma ei tea!" karjus ta. „Ta on seal!" kuulis ta lähenevate meeste hääli. „Luba, las ma tegelen nendega," irvitas ta.

„Kas sa lubad, et sa ei tapa neid?"

„Ma ei saa sulle midagi lubada...," ütles ta. Heather tundis, kuidas ta kuratlikult irvitas. „Siis tegutse."

**

„Mu pea," mõtles Heather, kui ta ärkas. Ta pilk oli udune, aga ta oskas öelda, et see ei olnud koht, kus ta enne viibis. Heather vaatas ringi, ta nägi metsaga ühte sulandunud raudteed ning kaugel helendavat valgust. Käega toetades, et püsti tõusta sai ta aru, et ta ei maganud maas vaid väga vana madratsi peal. Keegi oli teda liigutanud, keegi oli ta siia toonud. Ta tõusis püsti, pea valutas põrgulikult. Mida ta temaga tegi. Kui ta valgusallikale lähemale jõudis nägi ta lisaks ühte meest.

„Sa ei pea kartma," ütles habemik, ta tundus olevat oma 50ne aastane ning tal oli Lõuna-Ameerika tugev aktsent. „mina su siia tõin, kui nägin, mida su teisik teinud oli. Heather lähenes. „Mida ta tegi?!"

Mees ohkas ning viis oma tuhmhallid silmad Heatheri poole. „Sa peaksid oma hinge eest paremini hoolitsema."

„Hinge?" imestas Heather. „Laps, tule lähemale. Sa vist ei tea üldse, miks sa selline oled, ega ju?" Heather kõndis aeglaste sammudega mehe poole, kes end tule abil soojendas. Tüdruk istus tema kõrvale puupakule. „Kas sa tead, misasi sa oled?" küsis mees.

„Mida te tahate öelda?"

„Mis sa oled, Heather Kammen?"

Tüdruk ehmatas ja hakkas ringi vaatama, ignoreerides mehe tõsist pilku, „Koletis," ohkas Heather. Selle vastuse peale hakkas vanamees naerma. „Ei, sa ei ole koletis. Anna andeks, et ma sind ehmatasin. Ma olen Ben. Meeldiv tutvuda!" naeratas ta. Heather muigas õrnalt. „K-Kes ma siis olen?"

„Sa oled hingekandja."

Heather oli segaduses, „Hingekandja? Kas te tahate öelda, et see sisemine mina on minu hing?!"

Ben noogutas. „See on sul ära rikutud."

„Kuidas te teate? Te ei tea mida ma pean kannatama."

„Tean küll pisike, sest ma olen sama, mis teiegi," ütles ta muiates. Et seda tõestada, Ben hngas sügavalt ning tema taha tekkis õrn valgus ning tal oli mehe siluett. „Kas see on-"

„See on minu hing, Heather," ütles mees. Tema hing avas silmad ning need olid valged ja need helendasid. Heather oli üllatunud, aga kui ta oma hinge peale mõtles, oli temal süsimustad silmad, mis pidevalt põlesid raevust. „Sinu hing on rikutud," mõtles Heather mehe sõnade peale. „Aga kuidas?"

„Meie, kallis Heather, oleme väljavalitud millekski suureks, aga nagu ma enne nägin seal linnas...Sa pead oma sisemist olekut muutma. Et sinu hing ei läheks järjekordselt märatsema."

„Ta ei meeldi mulle!!!" karjus ta uuesti. Peavalu lõi järjekordselt sisse ning Heather pidi peast kinni võtma. Ben vaatas teda empaatilise pilguga ning silitas ta juukseid. „Näib, et see saab raske olema," ohkas ta. „Su hing on täis vimma ja raevu...Aga miks? Mis küll sinuga on juhtunud, Heather?"

Tüdruk avas silmad, mis oli peavalu tõttu märjak läinud. Mis tõesti Heatheriga juhtus? Mida ta on läbi elanud? Heather mõtles selle peale ning see kõik tuli jälle meelde, kõik see, mida tema isa talle tegi, mida ta emale tegi. Kõik need halvad asjad, mis muutsid ta orvuks. Ta hakkas nutma. „Vaata, mida see paks sulle tegi! Ta tõi tagasi kõik su halvad mälestused!" ütles rikutud hing.

„Sa pead neile andeks andma, kes sulle kunagi halba tegid," ütles mees, aga Heather tõstis oma pead ning vaatas mehele otsa.

„Ei....Ei! Ma ei anna andeks!" karjus ta, „Ma vihkan neid! Ma ei andesta neile mitte kunagi. Nende pärast olen ma selline ning ma anneks ükskõik mida, et nad kannataksid!"