Kaotatud elu

Viies peatükk

Hommik tuli kiiresti. Ärkasin, jõin tassikese kohvi, sättisin ennast valmis ja jooksin arstile. Seekord sain õnneks õigeaegselt ette, võtsin retsepti ja jooksin koju tagasi. Toast haarasin oma kohvri ja läksin bussijaama. Jõudsin kümme minutit ennem õiget aega. Vedas. Ma kartsin juba, et võin hiljaks jääda. Imelik, aga ma olin üksi bussijaamas. Tavaliselt on seal ikka kümmekond inimest sellele bussile minemas. See tundus kangesti veider. Ootasin kümme minutit, aga bussi ei tulnud, ootasin veel viisteist ja bussi ikka ei tulnud. Helistasin infoliinile, sealt sain bussifirma telefoninumbri. Ma helistasin neile ja mida ma kuulsin!?! Väljumise kellaaega oli kakskümmend minutit varasemaks toodud, aga sellest teavitati ainult suusõnaliselt bussijuhi kaudu. Hämmastav, 21. sajandil ei suudeta teadet bussijaama riputada. Ma olin maruvihane. Ma ei tea, mida ma oleksin teinud,,kui  selle eest vastutav isik oleks minu lähedal seisnud! Kellegi tühine laiskus rikub ära minu puhkuse. See ei saa olla võimalik. Ma olin nii kurb. Vajusin bussijaama ootepingile istuma ja hakkasin nutma. Nii palju korraldamist ja ma ei saanudki minna. Ei saanud. 

Vihma sadas,,,,mitte küll palju, kuid siiski. Piisavalt, et minu pisaratest niisked põsed kellelegi silma ei jääks. See oli hea,,sest hoolimata sellest, et mul ju põhjust natukene oli,,,ei tahtnud ma teistele nõrk näida...Mulle ei olnud kunagi meeldinud,,,kui keegi nägi mind minu nõrkushetkedel... Ma olin alati teistele toeks olnud,,,ja see roll sobis mulle, kuid ma suutnud lasta kellelgi mind haletseva pilguga vaadata...

Just oma mõttekäiku lõpetamas peatus minu ees auto...keris akna alla,,ja,,,,see oli juu minu majakaaslane Kris.

Ta küsis:" Mis sa siis siin niimoodu vihma käes istud koos oma kohvriga? Kas muti viskaski su majast välja?"

Mina:"Ei visanud ta midagi, aga ma jäin Tallinna bussist maha. Ma pidin sõbrannadega väiksele Rootsi reisile minema,,,aga nüüd jääb ära."

"Aga seda muret saab ju  lahendada...Ma ise kah sinnakanti minemas. Tahad ma viskan su ära,,,muidugi kui juba hilja ei ole?"

"Tõesti?"

"Ikka! Tule hüppa peale."

"Tänan!"

Teekond möödus ägedas vestlushoos. Meie jututeemad olid küll väga erinevad ja kõikehõlmavad, kuid kõige enam meeldis meile meie maja "mutit" taga rääkida. Meenutused tema ähvardustest, harja varrega seintele koputamistest, akendest piilumisest--- Ega ma siis ainukene ei olnud, kellele ta närvidele käis. Nii oli kõigiga,,,mõne puhul oli põhjust,,mõne kallal ta lihtsalt tarvitas liigset uudishimu. Enamus harjusid sellega, sest ta ei olnud halb inimene. Tal lihtsalt puudus oma elu ja seega saime meie osakeseks tema elust. Ma mäletan, et kui üks alumise korruse tüdruk teise linna kolis, siis muti kallistas teda, soovis edu ja andis teele isegi õunakooki kaasa. Seda oli nii armas vaadata...Pärast ta loomulikult mängis nõida edasi, aga sellel päeval sai ka ülejäänud majarahvas aimu tema soojemast poolest.

Peagi jõudsime linna. Ma helistasin ruttu Adeelele ja pärisin tema asukoha kohta. Kris pani mind sadamas maha. Nii hea, niimoodu ei pidanudki ma rohkem võõras linnas seiklema.  Tuli välja, et Adeele ja Kaidigi on juba sadamas. Me saime kokku ja ma jutustasin mõne sõnaga oma hommikuse seikluse ümber. Neil oli muidugi nalja nabani. Isegi minul oli seda juba naljakas meenutada. Mulle tundus, et nüüdsest saab kõik minna ainult paremaks...

....................................................................................................................................................................................