Terve järgmine päev kulus plaanimisele. Surfasin netis, et uurida täpselt välja ilmateade, laevade sõidugraafikud ja loomulikult oli vaja ka leida mõni hostel paariks päevaks. Ma olin oma tegevusse nii sisse elanud, et ei märganudki, et kell oli juba palju. Piisavalt palju, et Kaidi ja Adeele olid kohe kohe uksest sisse astumas ja mul ei olnud neile midagi söögipoolist pakkuda, aga vähemalt ei valitsenud seekord minu külmikus tühjus. Võileiva jaoks oli seal ikka midagi. Asi seegi, sest muidu oleks ikka natukene piinlik minu hajameelsuse pärast.
Olin just mõned võileivad valmis saanud, kui uksekell helises. Need olidki nemad. Alustuseks me sõime vähekene. Nagu alati. Imelik, aga üksteise külmkapis sorisime me alati esimese asjana. Minu emale see ei meeldinud. Talle ei mahtunud pähe, kust võetakse selline ebaviisakus, aga meile oli see normaalne. Me olime nagu õed. Kõik oli kõigi.
Meie koosviibimise ajal me väga reisi teemast rääkida ei jõudnudki. Asi kiskus padjasõjaks. Naabrimuti koputas juba harjavarrega alumiselt korruselt,,,Meil oli targem vait jääda.. Ta oli mulle juba korra politsei välja kutsunud ja enam ma seda ei tahtnud. Aga ega sellega ta meie lõbu rikkuda ei suutnud... Me naersime pooli ööni meenutades vanu aegu. See oli üks parimatest päevadest üle tüki aja.
Lõppkokkuvõtteks Adeele ja Kaidi jätsid kõik minu organiseerida. Nii olevat lihtsam, sest mulle ju sellised asjad meeldisid. Ma lubasin juba kohe homme piletid muretseda ja neile teada anda. Sellise järelduseni jõudsime öösel kell neli,,,pärast padjasõda ja meenutusi...Alles siis mõistsime, et tegelikult oli kokkusaamisel hoopis teine eesmärk,,,aga vahet ei olnud.....
YOU ARE READING
Kaotatud elu
Teen FictionIndigo ärkab ühel hommikul jubeda unenäo peale. Sellise peale, mida lihtsalt ei unustata... kuid tema siiski üritab ja tagajärjed on talumatult valusad... Kahetsus ei aita...mitte miski ei aita. Südames vasardab ainult üks küsimus- Miks? Kas on või...
