Kummaline saatus

25. peatükk

Minu suu vajus lahti kui ma proovisin karjuda, kuid häält lihtsalt ei tulnud. Nagu luupainajates, kuigi ma ühtegi kunagi kogenud pole. Tahtsin end ka ümber pöörata, end lahti rabeleda või midagi, aga miski hoidis mind paigal. Ma sain end vaid vaevu ning teatud piirini liigutada, mis paanikat minus ainult kasvatas.

Teise variandina püüdsin end maha rahustada. Kuigi see pole just kergesti saavutatav. Hingasin mitu korda sügavalt sisse, ent tardusin kohe uuesti, kui märkasin mööda oma jalgu üles ronimas tumedat suitsu. Minu kuklakarvad tõusid püsti ning hakkasin automaatselt jalgadega kogu jõust rapsima, et suitsust lahti saada. Sellel ei olnud muidugi mingit efekti, eriti veel, kui sinu jalad peaaegu ei liigugi. Tume suits oli hetkel küll hõredam, kuid peagi oli see keerdunud kogu minu keha ümber.

Peksin nüüd pead küljelt küljele. Minu kael, sõrmed ja varbad olid ainsad, mida täielikult liigutada sain. Tundsin, kuidas suits mind riivas, nagu minu ümber keerdunud madu. Ja mulle kohe üldse ei meeldinud, kui see minu nägu katsus. Siis üritasingi pead sellest võimalikult kaugele saada.

"Destin! Palun..." karjatasin viimaks, viha ning hirm kombineerunud minus arusaamatuks segaduseks.

Siis aga hakkasin tugevalt kahtlema, kas oleksin pidanud seda ütlema. Suitsust eraldusid paksud jätked minu näo kohale, keereldes ning sumisedes moodustades kujutise, mis hetkega oli minule juba tuttav nägu.

"Jah?" küsis Destin magusa tooniga, toetades oma käsivarred ristatult mugavalt minu rangluudele. Tema nägu oli minu omast vaid kuskil viie tolli kaugusel. Ning ainult tema pea ning käed olidki näha. Sealt edasi hajust tema keha suitsuks.

Üritasin koheselt uuesti tagasi tõmbuda, minu lõug hakkas värisema, kas siis hirmust või vastusest, mida ma välja ei suutnud öelda.

"Just tahtsite minuga rääkida. Nüüd oled täitsa tummaks jäänud," ütles ta nagu muuseas, vaadates muiates minu hirmu ning paanikat täis silmadesse.

"Palun," iitsatasin nii vaikselt, et vaevu ka ise oma häält kuulsin. Minu silmad olid kinnitunud tema omadele. "Palun, ära tee..."

"Ära tee... mida?" küsis ta süütult, kuigi muie tema näos teisiti rääkis.

"Palun... Lase mind alla," sosistasin hääletult.

Ta pööritas silmi ning vaatas hetkeks eemale, justkui pettunult. Kuid ta mängis seda, ja ta teadlikult ei varjanud seda. "Oleksid sa seda sõnastanud hoopis: lase mind maha, oleksin ma sinu soovi vist isegi täitnud." Seejärel naeratas ta laialt ning mul hakkas kõhus keerama.

"Aga jah," ta lükkas end minust lahti ja tõmbus veidi eemale. "Sa pole just kõige parem vestluskaaslane."

"Miks sa seda teed?" küsisin nuukseid tagasi hoides, enne kui tema nägu uuesti haihtuma hakkas. Siis jäi ta aga paigale, vaadates ilmetult jälle minu poole. "Sa ei ela ju enam. Miks sa pead seda tegema?" pärisin kartlikult edasi.

Mulle tundus, et tema silmad võtsid nüüd tumedama varju, kui ta uuesti veidi lähemale kummardus. "Ja kas sina oled siin otsustaja?" küsis ta ohtlikuma tooniga, mis pani mind tahtma kössi tõmbuda. "Nii et maine elu läbi, nüüd kao kus sa kellelegi ette ei jää? Nii arvadki?"

Tema toon muutus järjest ähvardamaks, mis minu hirmu aina kasvatas. Ma ei öelnud enam midagi, vaikides soovisin vaid kogu hingest, et tema viha liiga kaugele ei läheks.

Tema olek oli nüüd palju ohtlikum, kui ta mind rangelt silmitses. Suits hakkas järjest kiiremini minu ümber tiirlema, muutudes aina tumedamaks ja tihedamaks.

"Mõtle nüüd ise välja, miks ma seda teen," lausus ta veel vaiksel, kuid siiski ähvardaval toonil, enne kui hetkega mustaks suitsuks hajus.

Vihane sumisemine minu ümber aga ei lõpenud. See läks ikka aina kiiremaks, riivates mind üha rohkem ning aina valusamini. Vaid mõne sekundi möödudes olid riivamised juba nii teravad, nagu lõigataks mind žileti teradega. Torked tabasid mind igale poole, tekitades tugevat valu, mis mind röökima ning rabelema pani. Minu silmad läksid pisaratest uduseks ning valu oli väljakannatamatuks saanud.

Nüüd oli suits juba ka piisavalt tihe, et varjata kogu minu vaate. Karjudes rapsisin pimeduses peaga. Torked tabasid pidevalt ka minu nägu ning kaela. Ühel hetkel aga sundis nähtamatu jõud minu pea paigale, kui väga ma sellest ka lahti rabeleda ei üritanud. Tõeliselt ehmatas mind aga järgnev. Minu suu vajus iseenesest pärani ning ma tundsin, kuidas miski minu hingetoru mööda minu sisse roomas. See ajas mind peaaegu öökima. Üritasin teha kõike, et seda takistada, kuid tulemusteta.

"Katy?" järgnes Liliani hääl peale pauku, kui uks kiiruga lahti löödi. Kuulsin teda õhku ahmimas, kui hirmutav vaatepilt tema silmini jõudis. Pimeda suitsu tõttu ma aga kohe ei näinud teda. Peale Liliani ilmumist tundsin aga peadselt, kuidas minu suu viimaks kinni vajus, nähtamatu jõud kadus ja suits tühja õhku hajus. Nüüd ei hoidnud miski mind enam ka üleval, mistõttu ma tugevasti prantsatades oma voodisse kukkusin.

"Katy, Katy!" Lilian jooksis minu kõrvale, proovides mind äratada õrnade patsutustega põskedele. Uimaselt vangutasin pead, proovides oma poolsuletud silmi avada. Ma tundsin end väga halvasti. Mul oli paha olla, minu pea tuikas ning hingamine oli raske.

"Katy? Oled sa ärkvel? Palun vasta, oled sa terve?" Lilian oli sügavas hirmus, kuid ta ei lahkunud ka ilma minuta. Seetõttu proovisin teha kõike, et end püsti saada. Keerasin end vaevaliselt kõhuli, mis mind kohe köhima ajas, nagu oleks midagi mulle kurku jäänud. Värisevate kätega ajasin end püsti, jalad üle voodi serva. Lilian toetas mind. Vastasel korral poleks ma tõenäoliselt sealt minema saanudki.

Ta aitas mul toast välja lonkida, kui ma ise samas aeg-ajalt köhima kukkusin. Kuni trepini suutsin ma lonkida, seal aga kukkusin ülemisele astmele istukile, hoides ülakeha ette kallutatult ning vaadates alla. Ma hingasin tugevalt ja valjusti, vahepeal ikka köhides ning kätega kõhust kinni hoides. Kuid iiveldus käis läbi kogu minu keha.

Lilian püüdis mind lohutada, toetades mind ikka oma vastu ja lausudes vahepeal mõne sõna.

"Ma... Ma tahan... värsket õhku," pobisesin hingetult. Lilian noogutas ning oli valmis mind uuesti püsti aitama. Väga ettevaatlikult läksime trepist alla, iiveldus mind praktiliselt öökima ajamas. Rääkimata veel põletavatest haavadest üle kogu minu keha.

Alla jõudnud, avas Lilian ukse ning aitas mind välja. Seal jäin jällegi kohe maja ees jahedal kivist trepil istuma, hingates sisse värskemat õhku. See tegi minu enesetunde aga vaid ainult natuke paremaks.

"Kuidas...?" Lilian vaatas väikeseid punaseid kriipsukujulisi haavu, mis katsid minu keha, olles läbi lõiganud ka riietest. Juuksed olid mul vähemalt alles jäänud. "Mis juhtus?"

Vangutasin aeglaselt pead. Pisarad olid kogu selle aja minu silmadest voolanud. "Ma ei taha temaga siin majas olla," nuuksusin. Lilian kallistas mind lohutavalt, kui pisarad minu silmist aina tugevamini voolama hakkasid.

Kuigi valu haavades aegamisi järele andis, ei kadunud halb enesetunne kuigi tunduvalt. Ma tundsin, nagu minu rinnus oleks midagi külma, mis minu hingamist takistab. Lilian istus kogu aja minuga, Jose ja ema olid toas, teadmatuses sellest, mis oli juhtunud.

Ühel hetkel jäi tee äärde seisma auto, kust väljus mulle juba tuttav naine. Dania. Ta tuli meie juurde, minu olukorda lähemalt nähes ehmunud.

"Oh, Katy," sõnas ta vaikselt. "See tegi seda?"

Noogutasin aeglaselt, kuna ei tahtnud peavalu suurendada. Dania kummardus minu ette, uurides minu nägu ning haavu. Ma ise olin pigem eemalolev, keskendudes minu halva enesetunde eiramisele. Kuigi ma üritasin seda mitte teha, ei suutnud ma jätta korduvalt uuesti üle mõtlemata neid asju, mis minuga seal juhtunud olid. Ja see viimane, kui ma tundsin, kuidas ta paksu suitsuna minu sisse läks. Mul oli vastik sellele mõelda. Ja ma ei julgenud arvatagi, miks ta seda teha võis. Kuid kindlasti olid iiveldus ja raske hingamine just selle põhjustatud.

"Vaata mulle korra silma," kostis Dania kõheldes. Tegin nagu ta ütles, tõstes aeglaselt oma pilgu hallilt kivitrepilt. Mõni hetk peale uurimist muutus Dania nägu kiiresti. Ta oli rohkemgi ehmunud. Ta asetas oma käe õrnalt ninu minu laubale, pomisedes hääletult sõnu, millest mina aru ei saanud. Seejärel pani ta käe minu rinnale ja ohkas sügavalt.

"Mida see sinuga küll teinud on," kostis ta vaikselt.