Kummaline saatus

13. peatükk

"Teeme siis ära?" küsis Lilian, vaadates kõigepealt minu, siis Jose poole. Noogutasime mõlemad. Lilian ohkas sügavalt, hakates seejärel pikkade, sunnitud sammudega maja poole minema, meie tema järel.

Jose'ga õnneks rohkem midagi seekord ei juhtunud. Ta ei mäletanud pentagrammi tegemist. Peale "ärkamist" oli tal pea natuke aega veidi ringi käinud, kuid nüüd pidi kõik jälle korras olema. Otsustasime koju tagasi tulla ning tegutsema hakata. Koguda tõendeid, et siin majas midagi on. Meie ainus hirm oli, et deemon võib vihaseks saada, ent leppisime siiski kokku sellele vastu astuda.

Läksime sisse. Ema ees tegime tavalist nägu, nagu poleks midagi juhtunud. Tõin elutoast meie fotoaparaadi ja läksin tagasi trepi juurde, kus Lilian ja Jose ootasid. Küllap polnud nad nõus ise üles minema. Ohkasin, võtsin end kokku ning astusin esimesena trepile. Nemad tulid minu taga.

"Niisiis, kust me alustame?" küsis Jose sõrmi väänates. Jäime vaatama parempoolset koridori. Selle lõpus oli puust uks, mis pealtnäha oli täiesti tavaline. Meie - eelkõige minu ja Liliani - jaoks oli see aga midagi hirmuäratavat. Keegi meist polnud seal käinud peale seda viimast korda.

"Jätame äkki viimaseks?" pakkus Lilian huulde hammustades. Pööritasin silmi ning astusin koridori. Vaatasin taha. Lilian ja Jose ei olnud mulle järgi tulnud. Hingasin sügavalt sisse ja astusin edasi. Umbes poolel teel kuulsin jooksusamme endale järele tulevat.

"Me lubasime, et teeme seda," sõnas Jose, näol õrn naeratus.

Jäin ukse ees seisma. Sirutasin väriseva käe lingile. Hetkeks jäi see nii. Mõtlesin, kas ta näitab end uuesti? Saab ta vihaseks? Seekord jätame igatahes tolle kummalise tagaukse rahule. Kui nii on ohutum, pole vaja meil sinna tungida. Vähemalt veel mitte.

Avasin ukse ning panin tule põlema. Kõik oli siin nii, nagu varem. Ja ma mõtlengi nagu varem. Kui Lilian ust avada üritas, tekkis eikusagilt tugev tuulehoog, mis kergemad asjad ruumis lendlema pani, tekitades korraliku segaduse. Praegu oli kõik täielikus korras. Ma ei taha eriti uskuda, et ema seda tegi.

Üritasin sellele mitte mõelda ning panin fotoka tööle. Jose tuli minu kõrvale, käes mobiil, millega ta häält salvestas. Lilian jäi seisma ukseavasse. Tegin ruumi erinevatest nurkadest päris mitu pilti. See ei võtnud kaua aega, mistõttu saime üsna pea sealt ka lahkuda. Kuigi üritasime jalutada normaalselt, kasvõi selleks, et hirmu mitte iseendale välja näidata, väljusime koridorist viimaks ikka tormates, nagu miski oleks meil järel käinud.

Vahepeal tegin pilte ka koridorides. Edasi läksime Jose tuppa. Järgmine oli Liliani tuba, tema garderoob ning ka rõdu. Siis minu omad. Närv oli koguaeg sees, kuid midagi ei juhtunud.

Käisime niiviisi läbi kõik toad ülemisel korrusel. Viimaseks jäi raamatukogu. Tegin vähemalt kaks pilti igast kapist, lisaks veel toa nurkadest ja toast endast.

"Tunnete seda?" küsis Lilian, käed risti ja käsivarsi hõõrudes, nagu oleks tal külm.

"Ma ei..." hakkasin just ütlema, kuid siis läbis mind värin, mis kananaha ihule tõi. Oli tunne, nagu oleksin sattunud külmakambrisse. Nägin auru, mis hingamisel minu suust väljus.

"On vist aeg minna," sõnas Jose neelatades.

Noogutasin ning suundusime kõik rutakalt ukse juurde. Ent me ei jooksnud. Ma vaatasin vaid enda ette maha, kartes midagi näha. Raamatukogust väljudes hakkas kohe soojem. Minu süda tagus.

Mööda koridori trepi poole minnes tundsin midagi muud, mis mul kuklakarvad püsti ajas. Judin jooksis üle minu selja. Tundsin, kuidas miski mind jälgib. Neelatasin. Palun, palun... Soovisin mõttes, et midagi hullemat ei juhtuks. Kartsin, et olimegi ta vihale ajanud. Kas ta jäi pildile? Vähemalt häälesalvestisele?