2. peatükk

3.2K 189 5
                                    

Järgmine päev oli veel palju toimetusi ja aja möödudes sai tehtud ka päris palju. Käisime neljakesi ka linna uurimas. See oli väga rahulik ja ilus koht, kus elada. Mets oli lähedal, palju rohelust ja parke. Läbi linna läks lai jõgi, mis suubub lahte. Linna ääreosades on ka vähe liiklust. Igati sobiv elukoht.

Kool oli õnneks lähedal. Olime sinna juba sisse kirjutatud ning homme oli esmaspäev. Kuna kolisime kooliveerandi keskel, oli homne nagu tavaline koolipäev. Loodan väga, et õpilased siin on mõistlikumad ja mind võetakse hästi vastu.

Õhtul oma toas otsisin veel seda päevikut, mis visates võibolla kukkus kuhugi. Vaatasin uuesti ka oma garderoob-kappi, juhul kui ma kogemata selle sinna tagasi panin. Kuskil pidi see ju olema. Aga ma ei leidnud seda. Küll see ise millalgi välja ilmub.

Kui olin riided vahetanud ja teki alla hakkasin minema, läbis mind tugev külmavärin, nii et kananahk tuli peale. Asetasin käed vaheliti ja läksin akende juurde. Need olid kinni. Ka rõdu uks oli kinni ja tuult ei puhunud kusagilt sisse. Viimaks läksin tagasi teki alla, kus mul kohe ka soojem hakkas.

Hommikul oli varane ärkamine ja esimene päev uues koolis. Lahkusime kodust jalgsi. Mina läksin kümnendasse klassi, Lilian on üheksateist ja käib kaheteistkümnendas. Jose käis alles viiendas. Ise on ta kaheteistkümne aastane.

Koolimaja oli suur neljakorruseline hoone, mis õpilastest kubises. Viisime riided alla suurde garderoobi, kus tuli meie juurde keegi õpetajatest. Meile anti tunniplaanid, kus õnneks olid ka klasside numbrid. Minul oli esimeseks tunniks matemaatika, mille klass asus teisel korrusel, vasakpoolses tiivas.

Klassi astudes oli õpetaja juba seal. Tundsin end ebamugavalt, kui kõigi pilgud minule pöördusid. Oleksin tahtnud olla nähtamatu.

"Sina oled vist Katy." lausus õpetaja. Ta oli noor naine ning esmamulje tundus vähemalt hea. Noogutasin vaikselt.

"Näed, siin on sulle raamatud. Vali omale koht ja tere tulemast uude kooli."

"Tänan." vastasin vaikselt ja võtsin raamatud vastu. Nägin, et aknapoolse rea viimane pink on täiesti tühi ja otsustasin sinna minna. Loodan, et pinginaabrit mulle vähemalt kohe ei tule. Paljud vaatasid ikka veel minu poole, kui istusin. Siis algas kohe ka tund. Tunni ajal üritasin mõne õpilase nime meelde jätta, kui neid küsiti. Väikse ülevaate sain ka nende käitumisest, mis õnneks ei tundunudki nii hull, kui minu eelmises koolis.

Järgmine tund oli keemia. Klassi jõudes oli tunni alguseni alles aega. Keemia õpetaja Mrs. Shelton tõi mulle õpikud varem kätte. Valisin endale koha ja sirvisin raamatut, kui üks tüdruk minu juurde tuli.

"Sina oled Katy, jah?" küsis ta naeratades.

"Olen." vastasin.

"Mina olen Jessy. Kas oled siin linnas uus?"

Noogutasin. "Kolisime alles üleeile."

"Tõesti?" Kuulsin teisi tüdrukuid teda kutsumas. Jessy vaatas hetkeks nende poole. "Olgu, võibolla hiljem räägime veel." Seejärel pöördus ta nende juurde.

Järgmistel vahetundidel jäin siiski üksi. Sööklas valisin samuti tühja laua, kuna polnud minu moodi ise võõraste juurde minna. Kui Lilian tuli, istus ta minu kõrvale.

"Kuidas siis siiamaani läheb?" küsis ta enne, kui istudagi jõudis.

"Siiamaani pole viga midagi." vastasin, kui olin suutäie kartulit alla neelanud.

"Mõnda nummit poissi ka silmapiiril on?" päris ta vallatult naeratades.

"Pole sellise pilguga vaadanud."

Kummaline saatusWhere stories live. Discover now