Veateade (Writnes & anniepoynter)

Peatükk 1

                                                ↜ღAnnieღ↝

“Ei, ma ei taha!” kiskusin end ühe sitapea, kes mulle järjest jooke ostnud oli, haardest välja.

"Ole nüüd, kullake..." ei andnud mees aga järele.

“Ma ütlesin ei! Sa oled räpane ja vastik ja kole, ma ei taha.”

"Kuidas palun?" Ta vist vihastas.

“Mine persse,” naersin ja viskasin talle ma ülejäänud klaasi õlut peale.

Mees kargas selle peale minust eemale, särk läbi ligunenud. "Mida vittu?!"

Muigasin ja ootasin, et ta veel midagi teeks.

"Sa kuradi libu selline!" Ta vaatas mind vihaselt, ilmselt oleks mulle kallale tulnud, kui ma naine poleks.

“Ma ei ole libu!”

Mees haaras selle peale vihaselt mu käest ja hakkas mind kuskile tirima, ma aga raputasin end taas lahti ja lõin talle rusikaga näkku. Ta oigas valust, see oli talle ilmselgelt ootamatult tulnud. Ma hakkasin eemale kõndima, lootuses, et ta jätab mu nüüd rahule, aga tundus, et tal olid teised plaanid. Ühe käega oma põsest kinni hoides, lõi ta teise käe rusikaga mulle vastu õlga.

“Naisi ei lööda!” kortsutasin kulme ja lõin teda kohe uuesti, seekord kõhtu.

"Arvad, et väärid naise tiitlit?"

“Arvan küll, jah,” noogutasin ja vaatasin, kui niru mees juba välja nägi. Teadsin, et kakluses teeksin talle kahtlemata ära. “Sa võiksid targasti teha ja mind nüüd rahule jätta, enne kui naiselt kolki saad.”

"See on mingi nali või?" irvitas ta. "Sina ja annad mulle kolki?"

“Kuule,” naersin. “Sa saaksid ükskõik kellelt siin baaris suhu!”

"Jah?!" Ta astus mulle lähemale.

“Jah!” vihastasin ja läksin talle kallale. Tundus, et järsku olid kõigi silmad meil, sest ma kuulsin, kuidas meile isegi kaasa elati. Keegi karjus, et kakelge õues, aga see oli küll viimane asi, millele mõelda.

Andsin mehele hoobi kolmnurka, ta tõmbus sellest kössi, kuid ajas end kiiresti sirgu ja suunas oma rusika mu põse poole, õnneks suutsin selle löögi eest põigelda. Ta oli nii kehv kakleja, ma teadsin kogu aeg, mida ta järgmiseks teeb, seega oli juba üsna pea nii, et mina olin eelisseisus. Siis aga võttis mees välja noa.

"Mida vittu?!" röökisin hindeldades. "See on sohk!"

“Võitle siis enda eest, kui nii kõva naine oled!”

Ma vaatasin kähku ringi, võtsin ühe õllepudeli ja lõin selle otsa vastu lauda katki. Baaris valitses haudvaikus.

“Kümme naise peale!” karjus järsku keegi. Ma ei suutnud muiet tagasi hoida.

“Näe, isegi selle riistaga arvatakse, et olen sinust parem,” naersin.

Mees uratas vihast ja lausa jooksis mulle lähemale. Kartsin natuke noa pärast, põiklesin igal võimalusel kõrvale, kuni sain viimaks talle selle terava pudeliga pähe lüüa. Killud lendasid maha ja mehe peast hakkas verd voolama, lootsin, et ta sellest ära ei sure.

Ta vaatas mind jahmatunult ja ründas siis arutult noaga, mis tuli otse mu näo suunas. Suutsin sellest kõrvale puigelda, aga tera riivas mu põske. See valu lausa kõrvetas, lõin mehele rusikaga näkku nii kõvasti, kui suutsin.

Ta koperdas sellest laua otsa ja kukkus sinna pikali, ma mõtlesin sel hetkel ainult sellele, et ta mind uuesti rünnata ei saaks, ning rikkusin reeglit, ma lõin meest, kes oli maas. Astusin ta randme peale, et ta noast lahti laseks, selle võtsin nüüd enda valdusesse. Mees ei teinud selle peale midagi, jäi maha lebama. Lõin teda uuesti jalaga. “Noh?!”

Ta peaaegu et ei reageerinudki. Naersin ja tahtsin just eemale astuda, kui järsku märkasin, et kõik oli kuidagi liiga vaikne, ning järgmisel hetkel tundsin oma käsi selja taha rebituna. Mu instinktid käskisid end lahti rebida, mida ma kohe tegin, kuigi see oli raskendatud, sest see haare oli nii tugev.

“Ashfordi politsei, teid arreteeritakse.”