Veateade (Writnes & anniepoynter)

Peatükk 13

                                                ↜ღAnnieღ↝

Olin Dougiga reaalselt terve päev sõnelenud, kui ta mu enda poole tõi. Nüüd oli aeg magamise käes, plaanisin kas välja hiilida või end kuskil ära tappa.

"Oled kindel, et sa teed ei taha?" uuris mees.

"Ma olen kindel, et mine vittu."

"Tahad keppi?"

"Ei. Tahan armastada."

"Sa tead, et ma ei armasta."

"Teangi. Ega ma ei palunud, ma lihtsalt ütlesin, mida ma tahan."

"Meelega paned mind süüd tundma või?"

"Jah."

"Selge." Ta kõndis riidekapini ja otsis sealt midagi natuke aega, jälgisin ta tegevust huvitatult. Järgmisel hetkel kõndisin ise vaiksete sammudega minema. Ma ei tahtnud näha, kuidas ta riideid vahetas, see oleks nagu seaprae asetamine näljase ette ja teatamine, et ta võib seda ainult vaadata.

Kui ta mind ei hüüdnud, kõndisin esikusse ja avasin välisust, ainult et see oli lukus... Avasin elutoas hoopis akna, tahtsin sealt välja hüpata. Upitasin end aknalauale istuma ja vaatasin alla, hinnates, kui kõrgelt ma hüppama pidin.

Asi polnud üldse hull, ma isegi ei kartnud. Ajasin end püsti ja siis istusin jalad väljapoole. Teadsin, et pidin kiiresti tegutsema, enne kui Doug mind otsima tuleb. Hakkasin just end üle ääre lükkama, kui Dougie käed ümber minu haarasid.

"Mida sa enda arvates teed?" kuulsin teda pomisemas.

“Hüppan aknast välja!”

"Ei hüppa." Ta tõstis mu aknalaualt ära ja pani siis maha.

Tahtsin uuesti seda sama teha, kuid mees tõmbas mu tagasi vastu oma rinda. “Ma ei viitsi sinuga jännata nagu lapsega.”

"Siis lase mul ära minna, milles probleem?!"

“Ma ei saa! Ma tean ju, et sa lähed kohe võtad mingi üledoosi, sa oled haige, sul on abi vaja!” Mees lausa vihastas, ta sõrmed tungisid mu nahka.

"Lase mind lahti, mul on valus!"

“Võibolla sulle peabki veel rohkem haiget tegema, et mõistus koju tuleks!” ta lükkas mu endast eemale, ma koperdasin ja kukkusin maha.

"Sa oled värdjas!" röökisin.

Ta pani akna kinni ja tuli siis minu juurde, rapsas mu jalule.

"Lase mul minna, miks sa hoiad mind siin kinni?!"

“Sest ma ei saa lubada seda, et sa ennast ära tapad!”

"Jah? Miks mitte?"

“Sest ma lubasin, millest sa aru ei saa?!”

"Murra siis oma lubadust!"

“Ei murra! Ja pealegi, kuidas sa aru ei saa, et sa oled inimestele oluline?! Miks Danny mul seda muidu teha käskis?! Miks ma seda muidu üldse teen?!”

"Sest sa oled värdjas, kes saab teiste inimeste meeleheitest rahuldust!"

“Türa, ei ole!”

"Oled küll! Lase mind lahti!"

“Jää vait!”

"Jää ise vait!"

Järgmisel hetkel tiris ta mind juustest ja lõi siis kõrvakiilu. “Kurat võtaks, naine, ole lihtsalt vait ja kuula mind, on selge?!”

Ma hakkasin nutma ja keerasin pea eemale, kuid ei öelnud mitte midagi, kuni ta mind magamistuppa talutas.

"Tõsiselt ka, ma ei tolereeri sellist käitumist, selge? Ma saan aru, et sul on raske, aga sa pead end kokku võtma."

“Ma ei taha. Ma ei taha, see elu, ma ei suuda.”

"Annie. Kuu-kaks ja me oleme siit kadunud, siis alustad uuesti."

“Ma ei saa hakkama.”

"Sa saad."

“Ma ei ole nii ilus, et miljonäriga abielluda ja muud moodi jään ma ikka tänavale.”

"Sa saad ise miljonäriks."

“Ei saa.”

"Mine nüüd voodisse."

Tegingi seda. Mees tegi midagi ukse juures, kuni ma klõpsatust kuulsin.

“Sa just ei pannud seda lukku...”

"Panin küll." Ta keeras end ümber. Keerasin end näoga seina poole ning lootsin, et suudan kiiresti magama jääda.

Doug peitis vist võtme kuhugi ja tuli siis minu kõrvale. Ma vihkasin temaga ühes voodis olemist.

"Kas ma ei või külalistetoas magada? Sa võid mu ju sinna lukustada."

“Jää vait,” ta keeras end ringi ja tõmbas mu vastu ennast.

"Lase mind lahti, miks sa mõnitad mind?!"

“Ma arvasin, et sulle meeldib.”

"Miks see peaks mulle meeldima, kui see tuletab mulle meelde, et ma ei saa sind kunagi?"

“Ütle mulle seda, Annie.”

"Mida?" Ma vist teadsin, mida ta sellega mõtles.

Ta ei vastanud midagi.

"Head ööd," ohkasin.

Mees ei vastanud ka sellele. Keerasin pea patja, tahtsin oiata.

“Kas üritad end ära lämmatada?”

"Ei," surusin läbi hammaste. Ma tahtsin talle seda öelda, aga ei tahtnud ka. Teadsin, et saaksin sellega vaid haiget.

“Olgu.”

"Head ööd siis," ohkasin. "Ma armastan sind."

Ta tõmbas mind selle peale rohkem vastu ennast. See tegi nii kuradima haiget.