See Erinevus Taevas

13. Pusletükid

See, kui Zayn'i huuled aeglaselt lõpuks minu omadest eraldusid, oli lausa valus. Mitte füüsiliselt, vaid vaimselt. See tuletas meelde, kuidas ta seda viimati tegi. Siis, kui mina arvasin, et mu elu on nüüd läbi.

"Kitty?" küsis ta vaikselt. Hammustasin huulde ja avasin viimaks oma silmad, et tema omadega tõtt vahtida.

"Mida sa enda arust teed?" küsisin vaikselt.

"Võidan sind tagasi," vastas ta automaatselt. Raputasin oma pead ja astusin sammu temast taha poole.

"Sa ei võida siin niimoodi midagi. Ainult haiget teed mulle. Ja endale, Zayn. Küll sa ka ikka oskad."

"Kitty-"

"Jäta mind rahule," nähvasin ja pöörasin ringi. Ta isegi ei proovinud mind takistada, kui ma ümber pöörasin ja ära läksin. See tegi kõige rohkem haiget. Kui tema lahkus, proovisin mina teda tagasi kutsuda, küüntega armastusest kinni hoida. Sellest ei tulnud siiski midagi välja, nagu ka nüüd ei tule. Meist ei saaks mitte kunagi asja.

Minust saab kunagi psühholoog, temast saab aga ainult veel kuulsam ja veel rohkem ihaldatud poiss. Meile ei ole saatust koos loodud ja mina ei hakka ka selle nimel vaeva nägema. Mida ei ole kokku loodud, ei saa ka koos püsida. Mina ja Zayn... Me oleme erinevad pusletükid. Ja ma ei lase tal mulle haiget teha meid ka kokku surudes.

Ma tean alati kus Londoni kõik peod on. Kui mina neist ei teaks, ei oleks need ka just suurem asi peod. Just täna õhtul otsustasin mina, et ma lähen ühele neist. Lähen, naudin ja unustan hetkeks enda, Zayn'i ja tema kuramuse bändi.