See Erinevus Taevas

6. Mineviku Valud - II osa

Mineviku Valud - II Osa

"Mida sa sonid, Zayn?" küsisin, pooleldi naerdes, samal ajal enda haledat fail'i peites.

"Jah, Kat. Nüüd. Räägi mulle, mis sind vaevab. Ja usu mind, kui ma ütlen, et ma ei usu su valesid. Pole kunagi uskunud!"

"Olgu!" lõpuks karjusin ja vajusin siis pikali. Ta vaatas mind suu ammuli ennem kui enda suure ja lohutava käe minu omale pani. Kiirelt tõmbasin ma selle ära ja tõusin uuesti püsti. Sammusin toas ringi, samal ajal kui tema mu voodil istus ja pingeliselt mind jälgis.

"Zayn. Ma ei taha sellest tegelt ka rääkida," ütlesin järsku. Ta vaatas mulle otsa nagu oleksin ma täiesti lolliks läinud.

"Me räägime sellest. Praegu," ta käskis ja tõusis ise ka püsti.

"Zayn, palun ära sunni mind ütlema. Ma ei taha seda ju teha, kas sa ei näe?!" Ta vaatas mulle vaikides imestunult otsa ja jalutas siis otse minu ette. Ta aseta oma ühe käe mu õlale ja teisega toetas mul lõua alt niiet ma talle otsa vaatasin.

"Lihtsalt suudle mind ja me ei pea rääkima," ta sosistas vaikselt otse mu näo ees. 

"Zayn, sul on tüdruk---"

"Ma tean, et sa tahad seda teha. Ma tahan seda ka, Kitty." Ta ei jätnud jonni. Neelatasin ja vajustasin enda huuled tema omade vastu siis. Ta pehmed huuled hakkasin automaatselt minu omadega harmoonias liikuma ja ta oli sellega nii kirglik. Kui ma ei tundud pomme ega midagi. Ma tundsin ainult seda, kuidas liblikad mu kõhus ärkasid ja elavamalt kui kunagi varem hakkasid vastu mu sisemisi seinu lendama.

Ma panin käed ümber tema kaela samal ajal, kui tema enda käed mu reitele asetas ja siis ülesse enda puusade ümber tõstis. Hirmus vaikselt ja aeglaselt liikus ta voodi poole, minust mitte kunagi eemaldudes. Õrnalt hammustas ta mu huult, nagu küsiks luba sissepääsuks, mille mina ilmselgelt kohe ka andsin.

"Oh my god! Katarina, mida te tegite?" Küsis Desire kiljudes. Vaatasin Lisale ja Dessule otsa ennem kui enda sõrmi vaatasin.

"Ta võttis mu süütuse," sositasin ja mõlemad tüdrukud vaatasid mulle otsa, nagu kohe mind tapmas. Olgu ma ei saa ju enda directioner'ist sõpru selles süüdistada.

"No way..." Lisa kostis ja pani käed pea taha, mind imestunult vaadates.

"Mis edasi juhtus?!" küsis aga Desire kannatamatult.

"Kui ta oli lahkunud, ei näinud ma teda kaks nädalat. Siis nägin ma teda..."

Istusin meie tavalises kohtumispaigas, kiigel metsa serval, kuid teda polnud siin käinud juba kaks nädalat, seega ma midagi ei lootnud. Ilmselt võttis selle mida iga mees tahtis ja siis kadus. Aga see tegi haiget, kõvasti ja valusalt. Natukene aega kiikumist ja ma kuulsin samme läbi muru. Vaatasin ülesse ning märkasin neid samu sassis musti juukseid mida ma igatsesin. Ta pruunid silmad tundusid oma värvi kaotanud ja need olid väsinud.

Seisin kiirel püsti kui ei astunud edasi. Ta ei peatunud ennem kui minu ees ja siis vajutas ta kiirelt enda huuled minu vastu. Liblikad mu kõhus ärkasid, kuid ma lükkasin ta kiirelt ära. Ma ei soovi haiget saada, eriti veel tema poolt.

"Kitty, palun vabandust," ütles ta kähku, kuid ma astusin tagasi.

"Sa lahkusid, Zayn. Ma ei kuulnud sinust midagi kaks nädalat!"

"Palun anna andeks, Kitty. Mul on selgitus olemas, kuid ma ei tohi seda sulle öelda."

"Nii et sa lihtsalt võtad mult asja mida ma kunagi tagasi ei saa ja lahkud?" küsisin kohe kiirelt, nina kipitamas.

"Ma pean minema," sosistas ta, ligemale astudes.

"Ei, palun lõpeta," nuuksusin, kuid ta ainult naeratas kurvalt.

"Palun vabandust, KittyCat. Ma loodan, et kunagi sa suudad mulle andeks anda," ta sosistas ja hakkas vaikselt taganema.

"Ma vihkan sind!!" Karjusin talle järgi, kuid ta isegi ei pöörand ümber. Vajusin pehmele rohelisele metsa vaibale istukile samal ajal kui pisarad ja südamevalu keha raputas.

"Palun.. Ära jäta mind üksi," nuuksusin ja vaatasin veel tema kaduvat kuju, mis varsti pehmesse udukogusse kadus. "Ma ei suuda üksi..."