See Erinevus Taevas

1. Lugu Algab

1. Lugu Algab

Hommik oli karge ja jahe. Jalutasin kodu poole ja lasin sõrmedel läbi oma rasvaste ja sassis juuste libiseda. Pidin ma minema vanema grupi peole? Ma ei jõudnud õhtul kojugi. Ärkasin diivanil, mingi kuti kaisus. Riided olid seljas!

Ma olen üpris kindel, et ema minuga kenasti ei räägi, kui ma nüüd koju jõuan. Alkoholi sisaldus veres on veel suht suur. Kooli ma ennast küll ei vea täna.

"Katarina Rosalie Castle! Mida kuradit sa mõtlesid?! Kas sul oli õrna aimugi, kui mures ma olin?!" Ema karjus kohe kui tuppa astusin, tema kunagine ameerika aktsent selgelt välja löömas. Muidu ei olnud seda kuuldagi, alles siis kui ta vihaseks sai.

"Palun vabandust! Ma tean, keerasin sita kokku! Seda teismelised teevadki!" Kaitsesin ennast iga hinnaga. Ema raputas oma kuldseid lokke laiali ja ta tõstis oma väsinud rohelised silmad ülesse.

"Sa oled täpselt oma isa moodi..." sositas ta enda ette. "Mine magama. Homme lähed kooli." Sellega jalutas ta enda magamistuppa tagasi. Ohkasin ja jalutasin läbi korteri kuni enda tuppa. Seinad olid valged ja neid ei kaunistanud mitte plakatid, vaid hulk pilte, mida vabal ajal joonistada meeldis. Põrand oli heledast puidust.

Enamus mu mööblist oli hele ja pastellne. Nii mulle meeldiski.

Alustuseks, haarasin ma oma hommikumantli ja jalutasin teisel pool koridori asuvasse vannituppa. Ligunesin tükk aega vee all, võiks arvata, et jäin sinna magamagi, kuid ei jäänud ka. Lõpetasin siiski oma kõrges ja pehmes voodis, unne suikunud.

**

Ma ärkasin vaikuses. Ainult akna tagant oli autode liikumist ja suminat tänaval kuulda. Viskasin teki ära ja tatsasin mööda korterit ringi kuni silmad langesid uksele kleebitud värvilisele paberile. Ohkasin ja rebisin selle alla.

Tööl. Tulen tagasi hilja, mul on kohting. Tee ise endale süüa.

-Ema

Kortsutasin kirja kokku ja viskasin lähimasse prügikasti. Ta teeb nii alati. Minuga ei suuda tegeleda ja siis otsib lohutust suvalistes meestes, kes püsivad ainult kuni kuu aega. Maksimum. Ja siis ta ei saa aru, miks ta tütar on selline nagu ta on.

Riietusin teksadesse, t-särki ja kootud pusasse, ning sidusin oma pikad pruunid juuksed punupatsi. Samal ajal, kui ma jopet ja mütsi peale tõmbasin, jalutasin ma välja.

**

Koos kolme erineva kilekotiga, naasin ma poest ja suundusin kodu poole. Eemalt oli kuulda tüdrukute kiljumist ja ma tundsin, kuidas kulm tõmbas kortsu. Londonis on tihti palju kuulsusi, loomulikult. Aga ei olnud ka võimatu, et mõni neist fännidest liiga agressiivseks kätte läks.

Tänava nurgas, jooksis kõrge kogu mulle otsa ja ta tõmbas mind kohe maja nurga taha, samal ajal kui kari hullunud fännitüdrukuid mööda jooksis. Tõmbasin ennast fännide keskpunktis asuva inimese juurest eemale.

"Kas sa kurat ei suutnud mööda joosta?! Sa tegid haiget mulle ju," vihastasin ja hõõrusin oma punaseks muutuvat rannet.

"Excuse me? Kui ma poleks seda teinud, oleksid need tüdrukud su surnuks tampinud," vaidles poiss vastu. Ta pruunid silmad olid sama vihased kui minu omad, kuid ta ei olnud kaugeltki nii vihane kui mina.

"Ma oleks suutnud eemale hüpata! Ma ei ole mingi arg jänes, kes ei suuda enda eest seista. Sorry, not sorry." Poiss sulges silmad ja hingas sügavalt enne kui uuesti mind vaatas.

"Kas sa tead ka, kes ma olen?"

"Zain Javadd Malik. Tuntud poistebändist One Direction, milles peale sinu on Harry Styles, Niall Horan, Liam Payne ja Louis Tomlinson. Bradfordist pärit, sellest ka hüüdnimi 'Bradford Bad Boy'," loendasin faktid peast ja ta vaatas mulle segaduses otsa. "Kas see peaks mu suhtumist muutma?"

Ta jälgis mind minuti, enne kui käed rinnal ristas. "Kui sa pole fänn, siis kuidas sa nii palju minust tead?"

"Mu parimad sõbrannad on directionerid. Päevad läbi kuulen sellist asja. Tead mis? Ma tahan nüüd koju minna. Head aega!" Lehvitasin mõnitavalt ja hakkasin aga enesekindlalt jalutama. Tema aga ainult vaatas mulle imestunult järele kuni silmist kadusin.