Corrupted 3 (Writnes & anniepoynter)

#24 - Agnes

Ma väärisin seda, minu pärast oli Tom surnud, see oli mulle karistuseks. Võtsin vaba käega Tomi omast kinni ja hingasin värisedes sisse.

„Agnes, mida sa teed?!” järgmisel hetkel oli Doug jälle minu juures.

„Lase lahti!“ karjusin, aga ta hoidis mu kätt oma raudses haardes ega lasknud mul seda teha. Ta lausa pigistas mu kätt nii kõvasti, et seda ise lahti kiskudes pillasin ma noa käest ära.

„Sa ei tohtinud seda teha!“ hüüdsin vihaselt. „See pole sinu otsustada!“

„Ma just kaotasin venna ja sina abikaasa, aga me ei saa end tapma hakata!”

„Sul on Annie! Mul ei ole enam kedagi, Dougie! Mul pole mõtet eksisteerida!“ hakkasin uuesti nutma. „Palun, lase mul minna...“

„Ei! Sul oleme meie, niikauaks kui vaja. Agnes, palun...”

„See on minu valik, sa ei saa selles suhtes midagi teha, Dougie. Ma ei taha elada, saad aru?“ vaatasin talle silma.

Järgmisel hetkel jooksin minema, ma ei saanud, ma ei jaksanud temaga vaielda. Oleksin elutoa uksel äärepealt Anniega kokku põrganud, ignoreerisin ta pilku ja kiirustasin edasi. Ma isegi ei teadnud enam, kuhu ma minna saaks – maja oli Tomi oma. Pealegi ei suutnud ma seal olla, kõik tuletaks mulle teda meelde. Elutuba, magamistuba, veranda, isegi köök ja vannituba...

Ühel hetkel seisatasin. Aga Tom? Mis ta kehast saab? Ma ei tahtnud, et nad temaga üksi olid, ma tahtsin temaga kuni päris lõpuni koos olla.

Keerasin end ringi ja jooksin tagasi majja, seisatasin uksel.

„Agnes,“ ohkas Annie kergendatult.

„Me peame ta ära põletama, eks?” küsisin väriseval häälel.

Naine vaatas mind nukralt ja noogutas.

„Siis me teeme seda kohe.”

Annie vaatas mind šokeeritult, mu tuim hääletoon üllatas mind ennastki. Vaatasin Tomi keha poole, alles nüüd märkasin, et Doug oli seal samas ja... nuttis. Nagu mina.

„Dougie,“ ütlesin väriseva häälega ja kõndisin mehele lähemale. Ma ei suutnud ette kujutada, kuidas tema end parasjagu tunda võis, ta oli ju Tomi kauem tundnud...

„Fuck!” röökis ta järsku ja seisis püsti. „FUCK!”

Võpatasin ja taganesin päris mitu sammu. Dougie hakkas asju loopima, ta tõmbas esemeid riiulilt maha. Ma kartsin, et ta teeb midagi Tomi surnukehale, aga olin liiga hirmul, et midagi öelda või teha. Ma polnud elu seeski Dougi niimoodi näinud, ta oli täiesti segane.

„Putsis!“ karjus ta jälle ning lõi oma rusika läbi puust kapi, mis seina ääres oli.

Annie hakkas selle peale samuti nutma, tundus, et ta kartis, ta tõesti kartis Dougi nii väga.

„Dougie, palun,“ pomises ta.

Dougie aga ei teinud kuulmagi, ta loopis asju edasi ja ta silmad olid tumepunased. Ma ei teadnud, mida teha, ära minna ma ei suutnud, aga ma ei julgenud nendega siin olla. Ühel hetkel Annie jooksis – ma arvasin, et ta jookseb minema nagu eilegi, aga selle asemel jooksis ta hoopis Dougie juurde ja võttis tal ümbert kinni.

„Rahulikult,“ kuulsin teda vaikselt sosistamas. „Dougie, kõik on korras, eks?“

Dougie hingeldas kõvasti ning langetas pea. Ma vaatasin neid üllatunult, julgemata midagi öelda.

„Sa ei jooksnud ära,” sosistas Dougie vaevukuuldavalt.

„Ei jooksnud,“ kordas Annie veidi valjemalt.