Tom oli läinud kellegagi kokku saama, mina lugesin jälle raamatut, seda seni, kuni kõlas koputus uksel. Kortsutasin kulmu, kellel siia asja oli, eriti veel ette teatamata? Panin raamatu lauale ja kõndisin esikusse. Avasin ukse, lootes, et see on Tom ise või Annie või keegi...
„Tere!“ hüüdis uksel seisev naine rõõmsalt, sain esimese hetkega aru, et tegu oli vampiiriga. „Ja ongi nii... ma arvasin, et kujutasin endale seda lõhna vaid ette.“
„Vabandust?” olin segaduses.
„Ma olen Victoria,“ naeratas naine mesimagusalt. „Sattusin siia linna ja mul polnud ausalt öeldes õrna aimugi, et siin veel minusuguseid on...“
„Ee.. okei? Tore tutvuda, mina olen Agnes...”
„Jah? Meeldiv tutvuda.“ Ta ulatas mulle käe ja ma surusin seda kahtlevalt.
Miks tuli mingi suvaline vampiir mu ukse taha? Mul polnud ausalt öeldes mingit huvi temaga tegemist teha. Tomi sõnul olid enamus vampiirid nagunii omakasu peal väljas, tahtsid midagi, ja parem oli neist eemale hoida.
„Kutsute mind sisse ka?“ küsis ta huvitatult. „Mulle meeldiks teada, missugune ühe tsiviliseeritud vampiiri elamine välja näeb.“
„Siin ei ole midagi vaadata... vabandust, aga ma ei kohta just iga päev inimesi, kes mu koju sisse tahavad tulla.”
„Vabandust, kas ma käin teile peale?“
„Te lihtsalt küsisite...”
„Ma nagu ei saanud päris korralikku vastust...“
Ohkasin, ma olin nagunii üksi kodus ja mul polnud just palju sõbrannasid. „Tulge edasi.”
„Tänan! Ma arvan, et äkki oleks parem sinatada, või mis?“
„Jah, sul on õigus,” noogutasin. „Mis sind siis linna toob?”
„Ah, lihtsalt, tulin vaatama, mis siin vahepeal toimunud on ja nii.“
„See tähendab, et sa oled siin varemgi olnud?” küsisin ja lükkasin välisukse kinni.
„Kunagi väga ammu. Aga ise? Elad siin?“
„Elan küll,” noogutasin. „Kui ammust me räägime?”
„Ikka kümmekond,“ muigas naine. „Kui vana sa oled?“
„Ma olen alles noor... vampiir olnud umbes üks-pool aastat, nii et...”
„Oh sa! Ma mäletan väga häguselt aega, mil ma nii noor olin... see oli ikka üle saja aasta tagasi...“
„Või nii... Ehk sa olid olemas juba maailmasõdade ajal?”
„Sa ei kujuta ettegi, kui palju selle kõige kohta valetatakse... jah, ma olin seal.“
„Ah nii? Mida siis meile valetatud on?“ küsisin huvitatult.
„Holokaust näiteks... sellest võiks terve päev rääkida.”
„Selles ma ei kahtlegi... kas sa kohvi soovid?“
„Ei, kas sul verd ei ole? Ja kas sa elad tõesti selles suures majas üksi?”
„Verd kahjuks ei ole... ja ma elan siin oma elukaaslasega,“ vastasin naeratades.
„Vampiir?”
„Jah,“ muigasin. „Ta on minust paarkümmend aastat vanem.“
„Mis ta nimi on? Kuidas te kohtusite?” Ta vaatas majas ringi.
„Ta nimi on Tom... me kohtusime, kui ma olin veel inimene.“ Ma ei tahtnud talle liiga palju detaile rääkida, lootsin, et naine rahuldus sellega.
YOU ARE READING
Corrupted 3 (Writnes & anniepoynter)
RomanceLinna ilmub salakaval vampiir, kes lööb Agnese ja Tomi vahelised suhted täiesti sassi, samal ajal peab Annie leppima oma valikutega, mis kogu ta elu pea peale pööranud on. Kas miski jääb üldse endiseks?
