Corrupted 3 (Writnes & anniepoynter)

#19 - Tom

„Palun, Tom, sa ju aitad?“ küsis tüdruk vaikselt.

Ohkasin. „Kuidas sa seda teha plaaniksid?”

„Ilmselt tuleb temaga võidelda ja siis hõbenuga südamesse lüüa? Või mida sa arvad?“

„Ja sa arvad, et saad temaga võideldes võita.”

„Sellepärast te kahekesi lähetegi,“ ütles Agnes. „Nii tugev ta ju ka pole, pealegi, kui Annie... teda tagasi hoiab?“

„Kuidas sa seda üldse teed?”

„Tal on minu märk,“ selgitas Annie ning Agnes ohkas.

Vaatasin jälle tema poole. Kas ta teadis sellest midagi?

„Noh, ma olen siin paar kuud veidi selliste asjade kohta lugenud,“ kehitas Agnes õlgu. „Aga ma ei tea, kuidas see käib. Ma ei tahagi teada.“

„Hea küll, siis sa tead... Agnes, kas sa tead, kaua ma jaksan?”

„Selle kohta ma küll ei tea...“

„Oled sa kindel, et... holy shit, mida vittu, te olete abielus?!”

„Jah, oleme,“ vastas Agnes Anniele sügavale silma vaadates.

„Ja te ei kutsunud mind pulma?”

„Me isegi ei suhtle,“ ütles Agnes teravalt. „Aga me ei korraldanud mingit pidustust.“

„Anna andeks, et ma küsisin.” Annie tõusis püsti ja läks minema. Agnes ohkas ja toetas oma pea mu õlale.

„Mida kuradit Harry temaga teinud on? Või sina?“ vaatasin Dougi segaduses.

„Mina ei ole temaga midagi teinud! Alguses oli see mitu korda hullem...“

„Mis mõttes?” küsis Agnes ja ma panin käe tüdrukule ümber.

„Ta ausõna kartis mind iga väikese asja peale, palus, et ma teda ei lööks või ära ei kasutaks, see ajas mu hulluks...“

„Ausalt?” Ma teadsin, et Harry pole just nende heade poiste kiilast, aga nii hull?

„Nagu päris tõsiselt. Ta arvas, et ta on seda väärt, Harry oli ta enesekindluse täiesti alla löönud... ma sain ta suure vaevaga endaga kaasa tulema.“

„Kaua..?” Agnes kissitas segaduses silmi.

„Ma võtsin ta restoranist natuke üle kahe kuu tagasi kaasa... Nad olid pool aastast Harryga koos. Ta kardab mind vahel siiani, aga muust oleme üle saanud... ta ei lubanud üle kuu aja mul endale ühtegi asja osta, sest ta arvas, et peab minuga selle eest seksima... ta kandis oma kleidi sõna otseses mõttes ribadeks.”

„Issand jumal...“ Tundsin läbi märgi, kuidas süütunne läbi Agnese uhas. „Oleks ma teadnud... Ma peaks temaga rääkima.“

„Kallis, see ei ole sinu süü...” vaatasin tema poole.

„Ma poleks ikkagi pidanud talle niimoodi nähvama...“

„Sa isegi ei nähvanud, see on fakt...”

„Ikkagi.“ Ta ohkas. „See ei teinud tema jaoks asju eriti paremaks.“

„Sinu kohustus ei ole tema jaoks asju paremaks teha.”

„Halvemaks ka ei peaks tegema.“

„Sa võid talle järgi minna, ma ei usu, et ta sind kardab.“

„Seda ilmselt küll, lihtsalt ma kardan, et ta ei taha rääkida. Aga ma proovin.“

„Ole temaga lihtsalt ettevaatlik.”