Corrupted 3 (Writnes & anniepoynter)

#20 - Agnes

„Vaata mulle silma ja ütle, et Annie ei ole läinud.”

Mind häiris, et mehed ei mõistnud, et Annie ja mina polnud sõna otseses mõttes kaheksa kuud rääkinud ning viimane vestlus, mis meil oli, lõppes ka päris halvasti. Dougie aga vaatas mind selle ütlemise peale väga pikalt, ja mulle tundus, et ta üritas end kontrollida, ta silmad välkusid.

„Noh?“ küsisin väljakutsuvalt.

„Tead, Agnes, kas sa tahad proovida, mis juhtub sinuga, kui sa paar kuud Harryga koos elad? Kas sa tahad seda näha? Kõik on korraldatav, sest Anniel on see väike märgike, millega saab Harry panna tegema mida iganes – ka sind,” rääkis ta rahulikult. „Sa ära üritagi mulle väita, et Annie on läinud, sest ta on seal – ja ilmselgelt ei saagi see kerge olla, türa, mul läks kaks kuud, et ta üles leida, ma palun sul üks õhtu temaga koos olla, et ma ei peaks kogu aeg muretsema sellepärast, et Harry talle järgi tuleb, kui ma parasjagu siin ei ole. Ja kui sa mulle ühe korra veel ütled, et Annie on läinud...”

„Okei, jah rahu...“

„Dougie, sa võibolla tahad vait jääda,” mühatas Tom kõrvalt. „Ma võin oma meelt ka muuta su aitamise suhtes.”

Saatsin oma abikaasale tänuliku pilgu, ma hindasin, et ta mu kaitseks välja astus, siis aga pöördusin Dougie poole. „Üks õhtu. Aga kui see ebaõnnestub, siis palun, ära sunni mind enam.“

„Ma ei sunni sind. Aitäh.”

„Jah...“ Langetasin pilgu, tegelikult ma ei tahtnud seda üldse.

Tom silitas mu selga, siis ohkas, ning järgmisel olid nad juba toast väljas. Kogusin end mõne hetke ja proovisin välja mõelda, millest Anniega rääkida. Me olime mõlemad parajalt põikpäised, ma poleks üldse imestanud, kui me teineteisele kallale oleksime läinud.

Kõndisin igatahes teda otsima. Leidsin ta ühest magamistoast koridori lõpus, ta istus voodil ja ohkas, kui ma tuppa sisse astusin.

„Sa ei pea, ma kuulsin Dougi, aga sa ei pea. Sa võid minna elutuppa ja seal oodata kuni Dougie tuleb, ma jaksan Harryt veel ohjeldada.”

„Ei, ma ei lähe.“

„Okei.”

„Kas ma võin su kõrvale istuda?“

„Võid küll.”

Ohkasin ja kõndisin ettevaatlikult temani, kuid jätsin meie vahele umbes meetrise vahemaa. Annie ei öelnud mitte midagi, vaatas enda ette maha.

„Tom ja mina abiellusime kaks kuud tagasi,“ ütlesin vaikselt.

„Palju õnne.”

Ignoreerisin ta tuima vastust. „See oli päris impulsiivne. Me olime ainult kolm päeva koos elanud, seni olin ma lihtsalt hotellides elanud. Me kolisime kokku ning siis ilmus välja tema eks, Victoria, keda ta kusjuures sellel topeltkohtingul mainis. Ta oli haige bitch.“

„Milline traagika.”

„Oli, kas tead,“ jätkasin, olles Annie peale veidi pahane, ta oleks võinud ka pingutada... „Ta oli väga vana ja kogenud, ta ähvardas Tomi, et tapab mu ära, ilmselt oli tal igav ja noh, ta oli siiski Tomi eks. Ta tuli ühel päeval meie majja, siis, kui Tomi polnud... me saime päris hästi läbi. Tom ei julgenud mulle enam midagi rääkida ka. Järgmisel päeval tuli Victoria uuesti, Tom oli ka siis. Kuni ma kohvi tegin, rääkisid nad Tomi telefonis, naine ähvardas mu ära tappa, kui Tom kaasa ei mängi. Lõpuks Tom ründas teda ise, me saime temast kahekesi suure vaevaga jagu. Sellepärast Tom Harry suhtes nii vastumeelne ongi.“

„Kas sa tahad teada,” sõnas ta, „miks mina Harry suhtes vastumeelne olen?”

„Räägi...“