Corrupted 3 (Writnes & anniepoynter)

#12 - Tom

„Sa oled üks loll mõrd,” sõnasin. „Tulla minu koju, minu naise juurde? Kas sa tõesti arvasid, et sellest tuleks midagi head?!”

Victoria irvitas, mind ajas vihaseks, et tal jätkus jultumust seda oma viimastel eluminutitel teha. „Eks sa tapa mind siis, arg mees.“

Võibolla oleksin pidanud ma end halvasti tundma. Võibolla oleksin pidanud kahetsema, kui ma järgmiste hetkede jooksul noa sügavale ta rinda lõin, aga ma ei teinud seda. Mul polnud kahju, mul polnud kurb meel.

„Sa väärid seda!“ hüüdsin karedalt ja lõin noa uuesti ta rinda. „Sa kuradi nõid!“

Jätkasin oma tegevust, kuni Agnese sõnad mu kõrvu kostusid, ta nuttis: „Tom! Mida sa teed?! Tom...”

Tõusin püsti ja pillasin noa käest, ma olin üleni verine. Agnes vaatas mind hirmunult.

„Agnes...” sõnasin värisedes ta nime.

„Ära tule mulle lähemale!“ Ta surus end veidi rohkem vastu seina.

„Agnes, palun... ma seletan sulle kõik ära...”

„Ära tule!“ kordas ta silmi pilgutades, uued pisarad voolasid mööda ta põski alla.

„Kullatera...” tundsin, kuidas ma ise ka vist nutma hakkan.

„Ära ütle nii,“ ta hääl värises.

„Kallis, ta oli väga paha inimene, väga paha... Anna andeks, sa nägid ise...”

„Mina nägin praegu sind teda tapmas... palun, ära tule mulle lähemale!“

„Ta oleks muidu sind tapnud! Ta oleks su ära tapnud, kuidas sa sellest aru ei saa! Ma kaitsesin sind!”

Agnes vangutas pead ja oli juba järgmisel hetkel elutoast läinud, järgnesin talle vannituppa. Tüdruk tahtis ukse sulgeda, aga ma ei lasknud tal, jäin seda lahti hoidma, määrides valge ukse täiesti ära.

„Agnes, palun kuula mind ära,“ anusin. „Lase see uks lahti.“

„Vahet pole, mida sa ütled, ma nägin, kuidas see meeldis sulle! Sa olid nagu mingi loom, Tom! Palun jäta mind rahule,” nuttis ta. „Palun...”

Ohkasin ja lasksin kahtlevalt ukse lahti, Agnes lukustas selle kohe, kui see kinni langes.

„See ei meeldinud mulle,“ ütlesin vaikselt. „Aga ma pidin seda tegema.“

„Kes see oli?”

„Meil on ühine minevik...“

„Miks sa mulle kohe ei öelnud, Tom?! Ma ei... ma ei taha enam sinuga täna rääkida, mine ära! Mine kohe päris ära, majast välja.”

„Kas sa tõesti tahad seda?“ küsisin nukralt.

„Jah. Ja ära tule tagasi. Palun ära tule tagasi,” ta nuttis nii hullusti, et ma kahtlesin, kas ta üldse hingata sai.

„Agnes?“

Ta ei vastanud midagi, nuttis edasi.

„Ma siis... ma siis lähen,“ ohkasin. „Palun jäta meelde, et ma armastan sind.“

„Palun võta see naine elutoast ära...”

„Jah, ma teen seda.“ Noogutasin tarbetult. „Helista, kui midagi on...“

„Ma ei helista sulle.”

„Mida ma tegin, et sa mind niimoodi karistad?“

„Sa... tapsid... minu silme ees... vampiiri... kes oli mu sõber... ja sa... sa oled südametu, Tom, anna andeks, aga ma...“

„Kas sa teed nalja?! Su sõber? Kas sa unustasid selle ära, et ta tahtis su pea otsast rebida?!”

„Sa ründasid teda! Ta oli endast väljas, ilmselt arvas, et me mõlemad tahame teda tappa!“

„Agnes! Ta ei ole see, kes end väitis olevat! Ta on mu eksnaine, kes tuli siia sihilikult sind tapma!”

„Ja miks sa mulle valetasid?!“

„Valetasin mida?! Ma lootsin, et ta ei tule siia enam!”

„Miks sa ei öelnud mulle, kes ta on? Miks sa seda kõike varjasid?“

„Sest polnud mõtet rääkida! Ma kahetsen, et ma ei rääkinud, aga ma lootsin, et see läheb mööda, et asi ei lähe nii kaugele!”

„Läheb mööda? Kui kaua sa sellest siis teadnud oled?!“

„Kolm päeva.”

„Väga kena!“ kuulsin, kuidas miski vannitoa ust seestpoolt tabas, mida ta viskas?

„Agnes, palun! Mul polnud õrna aimugi, et ta sind tappa tahab, ma vannun. Ma armastan sind.”

„Miks sa siis teda tappa tahtsid? Su jutt ei ole loogiline!“

„Ma räägin, et ma ei teadnud varem! Kui ta siit uksest sisse kõndis- Agnes, kui sa kohvi tegid, me rääkisime terve aeg mu telefonis, et sa ei kuuleks.”

Ta ei vastanud.

„Ma käskisin tal minema minna, ta ei läinud. Ta ütles, et ta tahab mängida ja et tema teeb reegleid, tee see uks lahti, ma annan sulle oma telefoni.”

„Luba, et sa ei tule sisse, ma ei taha... sind praegu. Palun.“

„Ma luban,” ohkasin, kuigi mina tahtsin teda küll, tahtsin ta maha rahustada.

Umbes kolme sekundi pärast tegi ta ukse lukust lahti ja avas selle. Ulatasin telefoni tema poole. Ta võttis selle ettevaatlikult vastu, minu kätt puutumata.

„Need lähevad järjest, minu oma on esimene.”

„Ma sain aru, jah.“

„Ma armastan sind, ja kui ma poleks teda tapnud, lebaksid sina seal põrandal.”

Ta ei vastanud midagi, ilmselt luges minu ja Victoria vestlust.

„Ma lihtsalt tahan öelda... et ma ütlesin sulle, et sa seda ust ei avaks. Et vampiiridel on igav ja nad hakkavad selliseid asju tegema. Ma ütlesin.”

„Ära süüdista mind! Ma ju ei teadnud!“ Ta viskas telefoni mulle tagasi, kuid see tuli mulle ootamatult ning järgmisel hetkel oli telefon juba maha kukkunud, ekraan pragunenud. „Ei... persse, ma... vabandust, ma ei tahtnud, see läks üle piiri, ma ostan sulle homme uue, ma luban...“ kogeles ta.

Ma teadsin, et ei pruugi uut võimalust saada, nii et ma olin hetkega tema juures ja haarasin ta oma käte vahele. „Palun rahune, kõik on korras, eks?“ pomisesin ta juustesse.

„Ei ole korras,“ vastas ta vaikselt, aga ei lükanud mind eemale.

„On küll... Victoria on nüüd läinud, ja seda õiguslikult, meiega on kõik korras.”

„Kas sa palun pesed oma käed ära?“

„Kas sa aitad mul need ära pesta?” küsisin peaaegu väriseva häälega.

„Jah, aitan...“

Lasin temast aeglaselt lahti ja me kõndisime koos kraanikausi juurde. Ma panin vee voolama ning ta pumpas oma kätele rohkelt seepi. Agnes võttis mu käed oma kätesse ning hakkas neid aeglselt seebitama.

„Mul on kahju, et see nii läks,“ ütlesin vaikselt.

„Minul ka... ma ei teadnud, ma tõesti arvasin, et ta võiks mu sõber olla...”

„Ära usalda mitte ühtegi vampiiri lihtsalt niisama... isegi mina, mäletad, mida ma sulle teha tahtsin? Meie loomuses on olla halb.“

„Aga mina ei ole ju halb...” Ta jäi ühte mu kätt hoidma.

„Sina... sina oled erand, mis kinnitab reeglit.“ Võtsin nüüd ise ta kätest kinni.

„Ma armastan sind...”

„Ma armastan sind rohkem...“

„Ma ei taha, et sa ära läheksid, aga palun vii ta ära... ja räägi mulle kogu lugu.”

____

Something big is coming!!! Me tahame teid Anniega kõige eest tänada, te olete imelised!