Ma kõndisin mööda tänavat. Tänaval valitses vaikus kui välja arvata kolin, mida mu tanksaapad kuuldavale tõid. Vihmasadu tugevnes üha kõvemaks. Tundsin, et mu kulunud nahktagi ei saa mind enam selle külma, märja asja eest kaitsta. Mu süsimustaks värvitud juuksed lausa tilkusid veest. Vana, must ja kulunud seljakott vajutas oma raskusest mu õlad kühmu. Selles olid ainsad asjad, mis mulle jäänud on. Oli juba hiline öö, tundsin kuidas väsimus võimust võtab. "Kus ma siis täna ööbin?" küsisin endalt vaikselt. Mu küsimusele andis vastuse üks tänavanurk,millel olevat maja kattis lai katuseäär. Sinna ei jõudnud vähemalt vihm. Viskasin oma koti maha ja tõmbasin end jahedale asfaldile kerra.
Tunsin kuidas sisse hingates jääkülm õhk minu kopsudesse tungis. Koledad pildid elust ei lasknud mul uinuda. Vanematele mõeldes pidin ma pisaraid tagasi hoidma. Pidin tugev olema, kasvõi enda pärast. Mu mõtted keerlesid selle ümber, kuidas mu elu kokku vajus. Ma igatsesin isegi kooli, kus need vastikud blondiinid mind mõnitasid, praegu poleks see mind isegi huvitanud. Kõige rohkem tundsin puudust oma vanematest, annaksin kõik mis mul on, et neile kasvõi korra öelda, kui väga ma neid armastasin. Ma igatsein isegi seda, kuidas mu ema mu halva harjumuse-suitsetamise pärast sõimas. Ta tegi ju seda, sest ta hoolis minust. Erika soovis, et minust tuleks korralik inimene. Kuidas ma enam saaksin seda soovi täita? Nad olid mul ju ainsad, peale nende surma ei jäänud mulle enam midagi, midagi peale südant rusuva tunde. Aga ma olen ju ellujääja ja ma olen tugev. Minu tugevus on mul ju siiamaani hinge sees hoidnud. Ma uinusin nende mõtetega, magades rahutut und.
Proovisin siiski midagi teistsugust,niiet kui vähemalt ühele inimesele meeldib mu jutt kirjutan edasi.
