Ta moondus inimeseks. See oli tõepoolest Chris. "Miks sa mulle ei rääkinud, et sa oled üks nendest?" Poisi pilk oli muutunud, ta silmad olid ähvardavad. "Tead, et ma hakkasin sinuga ainult selleks suhtlema, et Carlile lähemale pääseda. Mul oli vaja talle ühe vana asja eest kätte maksta ja minu õnneks ta ei tundnud mind ka ära."'
Ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda, läbi pea käis tohutu hulk mõtteid. "Su Carlike ei käitu tavaliselt nii hoolimatult, ega ju? Ma lasin ühel tuttaval talle iidse needuse peale panna." Alguses tulid mu maailma kujumuutjad ja nüüd juba needused, mida üle loomuliku siin veel võib leiduda?
Ma läksin kohutaval vihale ja karjusin: "Kuidas sa võisid midagi sellist teha! Ma arvasin, et me oleme sõbrad! Ma ei suuda seda siiani uskuda, et sina oled millekski selliseks võimeline! Sa pead laskma selle needuse maha võtta!" Noormees muigas: "Selle needuse kaotab ainult armastatu surm. Saame näha, milleks sa oma Carlikese nimel võimeline oled." Ma olin lihtsalt nii vihane, et ma virutasin Chrisile rusikaga näkku. See löök ei teinud talle üldse viga, ta pööras ümber, moondus ja kadus metsa.
Kas mu elu saam enam hullem olla? See on täpselt nagu mõni õudus film. Ma läksin koju, Carl oli samuti seal. Ta oli justkui zombie, ta ei vaadanud isegi minu poole, jäi mulje nagu oleks ta mingis oma maailmas. Pidi olema mingi teine võimalus. Juhtunu tundus mulle ikka nii uskumatu. Magamisest ei tulnud mul midagi välja.
Hommikuks olin otsustanud, et ma olen valmis ennast Carli nimel ohverdama. Ma lihtsalt ei kannataks ta tundetut käitumist enam välja ja läheksin hulluks. Mees magas veel. Ma läksin tema tuppa ja vaatasin kuidas ta magas. Ma mõtlesin, et see on see hetk kui ma näen teda viimast korda. Otsustasin talle kirjutada hüvastijätu kirja.
Kallis!
Ma olen väga õnnelik, et me kohtusime. Sinuga koos oldud aeg on parim mu elus. Ma surin selleks, et sina saaksid jälle normaalselt elada. Ma palun ära raiska oma elu minu leinamisele. Ela meie mõlema eest ja tee seda õnnelikult. Ma tahan, et sa leiaksid endale uue tüdruku, kes armastaks sind vähemalt pooltki nii palju kui mina. Palun mäleta mind alati positiivselt ja naeratusega näol. Ma armastan sind igavesti. Teispoolsuses näeme.
Sinu Ashley.
Lõpetasin kirjutamise ja hoidsin kõigest väest pisaraid tagasi. Ma olin juba eile otsustanud kuidas seda teha. Ma läksin alla ja valisin köögist välja kõige teravama noa. Asetasin noa oma südame kohale ja surusin selle kogu jõust oma kehasse.
See osa tuli jälle natuke segane, niiet kui millestki aru ei saanud võite küsida. Ilmselgelt on mu jutus liiga palju draamat, aga loodan, et siiski meeldib! :)
