Ma ei tea palju aega vahepeal möödunud on, kõik on justkui unes. Ühel ilusal õhtul kui ma istusin jälle Carli juures ja hoidsin ta käest kinni, tundsin ma kuidas mees liigutas oma sõrmi. "Carl!" ütlesin ma ta nime, lootes, et ta reageerib sellele. Ta avas aeglaselt oma silmad ja vaatas mind kurnatud pilguga. Ma tahtsin rõõmust lakke hüpata. "Ma lähen kutsun Jane-i." ütlesin ja jooksin kiirelt naabrite poole.
Jane vaatas Carli läbi ja ütles, et mees vajab pikemalt puhkust ja mõne nädalaga paraneb täielikult. Minu rõõm oli kirjeldamatu. Õnneks oli mees raha kõrvale pannud niiet ma ei pidanud tööle minema ja sain ta eest pidevalt hoolitseda. Need nädalad möödusid kiirelt ja Carl oligi juba täielikult paranenud.
Meie mõlema ohutuse mõttes otsustasime kolida kuhugi mujale. Me leidsime hea koha Seattle'i lähedal. See oli vana ja suur maja suhteliselt metsa lähedal. Seda müüdi suhteliselt odava hinnaga, aga see vajas ka palju renoveerimist.
Veel samal õhtul jätsime Hale-idega hüvasti. Eriti tänulik olin ma Jane-ile, ta ju päästis Carli elu ja toetas mind kogu selle aja. Sõitsime väga pika maa enne kui jõudsime oma uude koju. Me mõlemad leidsime ka endale ajutise töökoha üsna lähedal. See maja ei meeldinud mulle, see oli kuidagi kõhe. Pidevalt oli tunne nagu keegi jälgiks mind.
Algas aeg kui meil polnud Carliga peaaegu üldse üksteise jaoks aega. Töö ja maja korrastamine lihtsalt võttis kogu aja ära. Tunne, et selle majaga on midagi valesti ei kadunud ajaga. Ma leidsin endale töö juurest sõbra, kellega ma hakkasin palju aega veetma. Chris oli tõsiselt tore poiss ja ma sain temaga kõigest rääkida. Tänu Chris-ile ei pidanud ma enam majas üksi olema. Ta aitas mul majas remonti teha ja temaga oli alati lõbus. Me käitusime koos justkui väiksed lapsed. Näiteks ükspäev me tegime värvi sõja ja see polnud just eriti normaalne käitumine tüdruku kohta, kes saab varsti 19.
Carl oli peale õnnetust muutunud vaikseks ja endassetõmbunuks. Me peaaegu ei rääkinudki. Mulle ei meeldinud see, et Carl käitus Chris-iga alati väga ülbelt. Carl oli juskui teine inimene. Ta polnud enam see kellesse ma armusin.
Mulle ei meeldinud üksinda selles majas olla. Ühel õhtul otsustasin ma metsa jalutama minna. Ma kõndisin mööda metsa ja eemal silmasin ühte hunti. Ma sain kohe aru, et see oli kujumuutja, aga see polnud Carl. Ma ei tea, miks aga ma ei kartnud üldse, pigem olin uudishimulik, sest Carl polnud rääkinud, et siin kandis elab mõni kujumuutja. Ma kõndisin otse valge hundi poole. Ta pööras oma pea minu poole. Ta pilk tundus kuidagi tuttav: "Chris?" küsisin.
