Ärkasin Carli paanikas hääle peale. "Nad on siin!" Ta tiris mu voodist välja ja lükkas mu pööningule. "Püsi siin ja ära mitte mingil juhul kuhugi mine." ütles ta veel. "Misasja sa ajad? Kes on siin?" küsisin ma olles väga segaduses. "Need, kes tapsid mu pere." ütles ta ja ruttas minema.
Ma kartsin kohutaval Carli pärast ja mul oli raske teha nii nagu ta käskis, ehk püsida seal pööningul. Ma kuulsin alt mingeid kolinaid. Minutid olid justkui tunnid, siis ma kuulsin pauku. Ma tardusin hetkeks ja järgmisel hetkel ma juba väljusin pööningult. Ma hiilisin alla.
Köögi ukse taga seistes ma kuulsin vaikset rääkimist. Sinna kostusid sõnad nagu: "Nüüd on meie töö tehtud." Need sõnad hirmutasid mind. Ma teadsin, et Carlil on kapis relv. Võtsin selle sealt, mu käed värisesid kui ma relva hoidsin. Ma laadisin selle ja astusin kööki sisse.
Seal oli kaks mees, mõlemad relvastatud. Midagi mõtlemata tulistasin neid enne kui nad mind märgatagi jõudsid. Viskasin püstoli käest maha ja põlvitasin verise Carli juurde, ta oli saanud kuuli üsna südame lähedale. Mees oli veel teadvusel: " Jane...mitte kiirabi...ma armastan sind." oli kõik, mis ta suutis katkendlikult öelda enne kui ta teadvuse kaotas.
Hoidsin kõigest väest nuukseid tagasi ja jooksin Hale'de juurde, et kutsuda Jane, kes töötab arstina. Ma pole kunagi nii kiiresti jooksnud. Kõik oli justkui unes.
Michael, Jane'i abikaasa, tegeles kahe mehega kelle ma olin maha lasknud. Ma ainult nutsin, sest ma kartsin nii väga, et Carl ei ela seda üle. Jane tuli minu juurde ja vaatas mind kurbade silmadega:" Carl on hetkel koomas ja ma tõesti ei tea, kas ta ärkab." Noormees oli tõstetud tema tuppa ja ta lamas seal voodis ja nägi välja justkui surnu.
Ma istusin päevad ja ööd läbi ta voodi juures ja lootsin, et ta ärkab. Möödusid nädalad, aga Carli seisund polnud üldse muutunud. Minust oli järele jäänud inimvare. Ma sõin ainult siis kui teisiti ei saanud ja ei maganud peaaegu üldse. Jane oli kohutavalt mures minu pärast. Ta käis iga päev mind ja Carli vaatamas. Carli toast oli tehtud justkui haigla palat, mul pole õrna aimugi, kust Jane sai kõik vaja mineva. Ma kartsin, et mu armastatu ei ava enam kunagi silmi ja ei vaata mind enam oma põhjatu pilguga. Ma ei suutnud mõelda sellele, et kui ta ei ärka, mis siis minust ja mu elust edasi saab.
Ma arvan, et kooli ajal mul ei ole aega nii tihti kirjutada. Agaa kirjutage, mis te arvate sellest osast! ;)
