Mul oli linnast kõrini ja ma otsustasin, et ma lahkun siit. Käisin toidupoest läbi ja ostsin endale ühtteist süüa kaasa. Ma olin otsustanud minna enda lemmikpaika ja jääda sinna pikemaks ajaks. Seal ma sain rahu kõigest.
Natuke kõndimist läbi metsa ja ma olingi oma maailmas. Silmitsesin kuidas hommikune päike järvele peegeldas, see valguse mäng oli imeline. Mu kõht andis märku, et aeg on midagi süüa. Otsisin oma kotist välja natuke aegunud toidu, selle sain poest peaaegu tasuta. Minu arust oli see väga hea, või olin ma lihtsalt liiga näljane, et halba maitset tunda.
Pidin endale ööbimiseks mingi varjualuse ehitama, sest öösel läheb külmaks ja võib sadama hakata. Hakkasingi erinevat materjali kokku tassima. Kahju, et ma kunagi skaudilaagris käinud ei ole, siis oleks see ehitamine minu jaoks võibolla lihtsam.
Pöördusin metsa, et oksi juurde tuua. Ümisesin mingit laulu, mille pealkiri mulle kahjuks meelde ei tule. Ma läksin natuke liiga kaugele ja suutsin ära eksida. "Okei, rahune maha ja mõtle kust poolt sa tulid." pomisesin enda rahustamiseks. Hetke pärast pidin ennast pool surnuks ehmatama kui kuulsin enda selja taga okste praginat. Ümber pöörates nägin, kuidas mingi loom hüppas põõsaste vahel välja ja teda jälitas see sama hunt. Tõmbusin kiirelt okste vahele varju, ma ei julgenud hingatagi. See hunt tundus mitu korda suurem kui ta oli meie esimese kohumise ajal, aga siis oli pime ka.
Passisin seal vähemalt veerand tundi kui enne julgesin hakata tagasi teed otsima. Peale natukest aega ekslemist jõudsin tagasi oma ajutisse koju. Kui liivarannal olevat poolikut varjualust koduks saab nimetada. Keegi oli igatahes seal rannal käinud, sest seal oli jälgi, mis ei kuulunud mulle. Õnneks polnud minu asju puututud. Kui ma varjualuse valmis sain hakkas juba hämarduma.
Otsustasin lõkke üles teha, sest siin liigub ju igasuguseid loomi ringi. Enam ma väga ei kartnudki seda hunti, sest vähemalt esimesel korral kui ma teda nägin ei tundunud, et ta tahaks mulle halba. Ma pidin lõkke kallal tükk aega mässama, sest puud olid niisked ja lõke ei tahtnud süttida.
Lõpuks kui ma lõkke valmis sain, viskasin ma liivale pikali ja vaatasin taevast. Taevas oli pilves, aga pilvede vahelt paistis üksik täht. See täht oli sama üksik kui mina.
Ärkasin võpatades ühe hääle peale. Ma olin kogemata magama jäänud. Hetkel kui ma silmad avasin oli veel pime ja mu lõke oli samuti kustunud. "Magasid hästi?" küsis hääl, mida ma juba enne kuulsin. Taganesin hirmunult ja üritasin võimalikult julgena kõlada küsides: "Kes sa oled?" Mu hääl kõlas rohkem hirmunud piiksatuse moodi. " Hunt" See vastus ajas mu naerma, "Sa tahad öelda, et ma räägin hundiga?" "Täpselt nii." Võisin kihla vedada, et ta näol oli sel hetkel vastik irve.
