She's in love with a gangster

1. Peole!

*Allisoni vaatenurk*

Närisin närviliselt huult ning üritasin midagigi kirjutada oma kontrolltööle.  

Leia 6-liikmeline geomeetriline jada, mille kolme esimese liikme summa on 84 ja kolme viimase liikme summa on 10, 5.

Mu peas valitses täielik tühjus. Ma ei suutnud loogiliselt mõelda, ma ei suutnud üldse mõelda. Õh, persse see matemaatika!

Vaatasin korra Chelsea töö peale, ta just lõpetas selle ülesande kirjutamise. Muigasin ning kirjutasin tema pealt maha.

Vastus: jada on 48, 24, 12.

Chelsea on koguaeg matemaatikas hea olnud, naturaalne anne. Miks mind ei võidud õnnistada sellise andega?

Tundsin, kuidas telefon mu taskus surises. Ma tänasin jumalat, et olin enne oleku hääletule pannud.

Ükskord vene keele tunnis hakkas järsku mu telefon keset kontrolltööd helisema ja kõikide pilgud olid minul. Ma vihkan tähelepanu. Muidugi sain ma koheselt õpetaja käest pahandada, ta võttis mu telefoni ära ja ma ei saanud seda enne päeva lõppu tagasi.

Võtsin telefoni oma taskust välja ja avastasin, et Hanna oli mulle sõnumi saatnud. Pöörasin ümber ja naeratasin Hannale, kes oma kulme üles-alla perversselt liigutas.

Hoidsin telefoni pinali taga, et õpetaja ei näeks ning avasin sõnumi.

Hanna ;*

Tuleta mulle meelde, miks ma siin praegu olen? Btw, mis on seitsmenda ülesande vastus? :D

Suunasin oma pilgu töölehele ning avastasin, et seitsmes ülesanne oli see, mille vastuse ma Chelsea pealt maha kirjutasin. Koheselt kirjutasin tüdrukule tagasi,

Mina:

Et sa parema hariduse saaksid. Jada on 48, 24, 12 ;)

Hanna ;*

Ahjaa, õigus :D Kuule ja, ma vaatan, et Chelsea on päris tark tüdruk.

Ma muigasin ning pöörasin ümber ja näitasin Hannale keskmist sõrme, mille peale ta naerma hakkas.

Järsku helises koolikell. Võtsin oma töölehe, panin lauale nagu teisedki õpilased ja kõndisin oma kohale tagasi. Toppisin oma asjad kokku, samal ajal kui õpetaja ütles, et ta ei jäta midagi õppida. Liikusin klassist välja ja ootasin ukse juures Hannat, kellel läks alati kaua aega.

Peagi oligi brünettide juustega neiu minu kõrval.

"Mis tund meil järgmine on?" küsisin. "Kästiöö," oigas Hanna,"õõhh, ma ei viitsi üldse sinna minna."

"Tõmbame uttu?" küsisin.

"See on väga ahvatlev pakkumine aga ma jätan vahele. Kui mulle veel põhjuseta puudumisi tekib, olen ma suures jamas,"ohkas tüdruk.

"Õnneks on see viimane tund," naeratasin ning tüdruk noogutas.

"Aa, muide. Kas me täna peole läheme?" küsis ta.

"Ma ei tea. Ma ei ole kindel, kas mu emps lubab. Tal on mingi probleem viimasel ajal sellega, kuhu ma lähen. Ta on viimasel ajal üldse ära keeranud."

"Vaesekesele jõudis vist kohale, et tema väike printsess on suureks kasvanud," muigas Hanna.

"Juu vist," pomisesin.

"Aga sa tuled siis?"

"Tahaks küll tulla aga ma ei tea, kuidas emps reageerib. Ma olen jumala kindel, et ta ei luba. Eks peab siis jälle välja hiilima," naersin, meenutades eelmist korda, kui me Hannaga välja hiilisime.