Suht kriis oli ja kooll sõidab selga. Ma teen arvatavasti selle jutu lühemalt, kui mul see plaanis oli aga vaatab veel... jamh.
---
Ta oli selgaduses, pigem hirmul. Kott tema käes värises, kuid siiski püüdis jääda enesekindlaks. Tema silmad olid poolenisti kaotanud usu ning ta saatis mulle signaale, mis vajasid abi.
„Oota, oota! Aeg maha!“ hüüdsin kätega vehkides.
„See poiss.. hoopis päästis mind ja ma palusin, et ta ostaks teile puuvilju.“ Ma viisin sõrme Yuki-le ning ta asetas puuviljakotid maha. Karja seest jooksis välja väike tüdruk, uuris neid ning siis jooksis teiste juurde saaki jagama.
Käies läbi Lizzy töökoha, kõndisime vaikselt linnast välja. Yukine ei lausunud sõnakestki, lihtsalt kõndis minuga taktis.
Vaikselt hakkas see vaikus mulle närvidele käima ning ma rääkisin temale miks see just nii juhtus.
Kui ma olin väike, käisin ma tihti linnapeal, et vähegi vanaema tööd lihtsamaks teha. Kuid oli ka olukordi, mil taheti mind röövida. Esimene, kes minu silmi ja loomuliku juuksevärvi kohta avastas, tahtis mu viia läbi selle sama tänava, kus need lapsed elasid. Sel hetkel aitasid nad mind. Nad päästsid mind tema käest ning ma lubasin neile, et kui selliseid kordi peaks veel ette juhtuma, siis meelitan ma nad nende juurde. Ja nii hakkas see olema, pea kuus aastat ja siiani on.. See oli enesekaiteks, ära mõtle üle.
Rääkides ära oma loo, ei lausunud Yukine sõnakestki. Kuid poole jutu pealt, oli ta mu käe haardesse võtnud. Ma tundsin end turvaliselt.
Minu jalad viisid mind surnuaeda. Mul tekkis tahe neile teada anda, kuidas mul läheb. Yuki seisis minu kõrval, keeldudes kätt lahti lastmast.
Mööda on läinud juba mitmeid aastaid, mil ma julgesin oma vanemate ette end viia. Ma tunnen end ebakindlalt, paar külmavärinatki jooksis üle minu selja. Mul hakkas halb. Olin arvatavasti näostki valge, püüdes ise õhku ahmida.
Yuki tõmbas mu enda vastu, kattes ühe käega mu silmad ning teisega mind emmates. Ei läinud kaua aega, kui mu värisemine lõppes. Ta ei küsinud midagi. Kas ma tunnen tõesti ennast nii enesekindlalt tema embuses? Igakord, kui toimus midagi sellist, sulas tükike jäisest Hiinamüürist ümber minu südame.
Yukine ei lubanud mul enne silmi avada, kui me surnuaiast väljas olime. Treppidest alla minnes, kuulsin ma kellegi häält karjumas Yuki nime. See oli üks õukonna tõllajuhtidest, kes tuli uudistega.
„Tänud jumalale, et ma teid leidsin! Te peate silmapilgselt tagasi lossi pöörduma. Teie isa.. kuningas kutsus mitmed kosilased kokku!“ sõnas teener närviliselt liikudes.
Kosilased? Ta mõtleb printsesseid? Aga miks juba? Kas ta isa on märganud, et Yuki on muutunud?
Ma tundsin ennast jälle ebamugavalt, kuna sõiduteel koju ei lausunud Yuki mitte midagi. Tema pilk tundus olevat kuskil kaugustes. Kuid ma ei pea muretsema. Meie tunded on ju vastastikused.. eks?
Lossi hoovis oli reas näha mitukümend erinevat tõlda, üks ilusam kui teine. Kui me kõrvaluksest sisse astusime, oli kuulda teenijatüdrukute sosinaid, mis kiitsid kosilaste välimusi. Meid nähes nad kummardusid. Yuki justkui tiris mind endaga kaasa tema toa poole. Toa ukse ees ta peatus.
„Ma klaarin oma isaga need asjad ise ära, sina aga leia endale paariks tunniks tegevust ning siis otsin ma su üles“ hoides mu käest korraks kinni, andis ta õrna tõuke minu seljale ning sisenes koos teenijatüdrukutega tuppa.
Ma otsustasin minna tagasi oma tuppa, riputada üles Yuki ostetud kleidid ning lugeda rõduäärel raamatut, mis ma öösel lossiruumides ringi ekseldes leidsin.
See raamat rääkis tüdrukust, kohati sarnanedes minule, kes pärast mitmeid raskusi leidis enda õnneliku lõpu. Kuna ma pole iial tundnud tõelist armastust, tundus see raamat minu jaoks päris huvitav.
Nähes, kui kiiresti oli aeg lennand, lõin raamatu kinni ning väljusin toast. Ma otsustasin teha väikse tiiru aias, just seal, kus ma esimest korda Yukit kohtasin.
Minnes üle nurga, avanes vaatepilt paviljonile, mis seisis keset aeda. Minu üllatuseks istus seal vari, mis tundus olevat Yuki oma. Ma tundsin ennast kuidagi rõõmsana ning jooksu pealt hüüdsin tema nime. Tema rohekad silmad tõstsid pilgu raamatult minule. Rohekad? Kas Yukil olid ikka rohekad silmad? Kaheldes aeglustasin jooksu.
Raamatu kinni pannes, tõusis ta muiates püsti ning kõndis minu poole. Minu ees seisma jäädes, kummardas ta pea minu kõrgusele ning ei jäänud palju puudu, kui tema huuled oleksid kokku puutunud minuomadega.
„Yukine?“ sõnas ta pool naljatava, pool kurjal toonil.
„Kas mina ja tema näeme siis tõesti nii sarnased välja?“ ütles ta minust natuke eemaldudes.
Selle lausega sai mul selgeks, et see, kes minu ees seisab, pole mitte mingil juhul Yukine. Tema juuksevärv sarnaneb kohati minuga ning tema aura Yuki vana olemusega.
„Kes sa oled?“küsides ning viisakusest andes oma nime.
Ma sain teada, et teda kutsutakse Aki-ks ning ta on üks Yukine vendadest. Ta on sündinud Yukiga samal kuul, kuid on paar päeva temast Yukist vanem. Tema ema ning Yuki ema olid kaksikud kuid nende isa on sama. Seepärast näevad nad väga sarnased välja.
„Niiet sina oled siis Rin. Ma nägin teid ennem, kui Yuki printsessitega kohtuma läks. Ma algul mõtlesin, et sa oled lihtsalt üks tema teenijatüdrukutest, kuid sinu eelne käitumine seletab nii mõndagi. Niiet sina oled Yuki uus mänguasi?“
Mänguasi? Ei, see ei ole tõsi!
„Vaeseke! Ja tundub, et sul omal on Yuki vastu tunded, mis? Ma tean seda tunnet. Just siis, kui järjekord sinuni jõudis on kosjalised ukse taga ning ühe neist peab ta ju valima.“
„Sa eksid!“ karjusin ma kurjalt Akile.
See ei saa ju nii olla. Ma usun temasse, et ta ei vali kedagi. Ma usun tema tunnetesse.. kuigi ta ei ole mulle ise seda öelnud.. see ei tähenda ju, et ta minuga mängib, eks? Aki jutt ajas mu närviliseks, sest osa minust tahab uskuda Yukisse kuid osa minust teab ka, et Akil võib õigus olla.
„Aki märkas segaduses mind ning sasis õrnalt mu juukseid, et mind rahustada. Järsku ta lõpetas ning tõstis mu lõua õrnalt ülespoole.
„Kas me oleme varem kohtunud?“ küsis ta ebakindlalt.
„Ei, see on esimene kord, kui me kohtume.“ See on küll tõsi, et ta tundus kuidagi tuttav, kuid ma arvan, et see on sellest, et ma pidasin teda Yukiks.
Lossis oli kuulda sagimist, arvatavasti oli kohtumised lõppenud. Ma küsisin luba lahkuda ning jooksin mööda koridore Yuki ruumi poole. Tehes enne sisenemist väikses pausi, tõmbas keegi mind sisse. See oli Yuki, kes nägi väsinud välja. Ta heitis voodile pikali ning ma istusin tema kõrvale.
„Täna õhtuks korraldas mu isa väikese peo.. Ta ütles, et ma ei tohiks kõikidele lihtsalt ei öelda, vaid enne tutvuks nendega ning siis annaks oma vastuse.“
Ma tundsin südames kergenudst. Ta siiski oli valmis kõikidele „Ei“ ütlema.
Ta vaatas mind uuriva pilguga ning üritas justkui midagi meelde tuletada.
„Õigus! Mul on sulle midagi“ hüüdis Yuki, ise pea ronides kapi otsa, et midagi otsida. Leides ühe musta karbi, ronis ta sealt tolmusena maha.
Ta avas karbi, milles oli vana, kuid uhke kaelakee, mis ei ole oma ilu veel niilihtsalt kaotanud. Minu suu jäi lahti, imetledes kaelakeed oleks keegi justkui mind seljast näpistanud. Tänu sellele tulin ma taas reaalsusesse.
Ma panin karbi kinni ning surusin selle tagasi Yuki kätesse „Ei! Ma ei saa seda vastu võtta. Sa juba kinkisid mulle need uhked kleidid ja nüüd veel see? Ei! Lihtsalt ei!“
„Ma tahan, et sa selle võtaks. See kuulus mu tädile, kes kinkis selle mulle, kui ma veel väike olin. Ta arvas vanasti, et ma olin tüdruk“ ütles Yuki valmis häbist maa alla vajuma.
Ta asetas selle mu põlvedele ning palus mind oma silmadega „See kaelakee ongi just nende kleitide juurest puudu!“
Saates mind tagasi minu toa poole, ütles ta, et pidu algab kahe tunni pärast ja püüdku ma sellest vaid puududa.
Tuppa sisenedes mõtlesin, et peaks vaikselt end sättima hakkama. Ei läinud palju mööda, kui keegi koputas mu uksele. Huvitav, kas Yuki unustas midagi? Kuid see ei olnud Yuki, vaid tema vend. Ta tuli mulle ütlema, et tavaliselt oleks hea sellistele pududele kuskil kümme minutit varem kohale jõuda. Eriti veel siis, kui pidu on täis printsesseid, kes tahavad Yukile muljet avaldada.
Tehes valmis soengu ning õhukese meigi oli peo alguseni jäänud veel kolmteist minutit. Otsustasin Aki nõo kuulda võtta ning varem kohale ilmuda. Enne sisenemist hingasin veel sügavalt sisse ning avasin ukse.
Vaatepilt, mis mulle avanes oli shokeeriv. Ma tundsin end pool tühja, pool kurvana, kuid pigem olin enda peale kuri. Akil oli vist tõesti õigus. See.. oli vaid illusioon minu silmades.
Ma tundsin, kuidas jäine tuul minu südames ehitas sekundiga üles uue müüri, mis ei olnud küll enam nii kindel, vaid aukudega..