Successful First Love?

#2 Leek..?

„Ma teen su enda omaks!“
Sellest on möödas kõigest nädal ning õnn on juba suutnud pöörduda minu vastu- nimelt lõppes mul eilsega kool ja siin ma nüüd seisan, keset koridori peatatud printsi poolt, kes minu tähelepaneku saamiseks teenijatüdrukuga keset raamatukogu ust „toetas“. See ei ole tema esimene katse, mil on üritanud mind kadedaks ajada. Pigem kadeduse asemel tunnen ma tülgastust ning seda suutis isegi tema minu näoilmelt lugeda.
„Igav nägu“ ütles prints tüdinenult ning lasi tüdrukust lahti. Vahest meenutab tema käitumine mulle viie aastase poisi oma.
Vaadates printsi on aru saada, et ta on sellistes asjades uus. Miks üritada mind praegu kadedaks ajada, kui ma isegi ei tunne sinu vastu midagi? Ma võin arvata, et siiani on ta saanud kõik, mida soovinud on ning ei oska sellistes situatsioonides käituda.

Elades siin juba oma paar kuud, olen tähelepanud, kuidas prints tüdineb asjadest üsnagi kiirelt ära. Ma tahtsin väga loota, et see käib ka minu kohta..
Midagi ei kestnud kauemat, kui kolm-neli päeva. Kõigepealt oli minu „kadedaks ajamine“, seejärel tuli juurde hulga tööde tegemine ning lõpuks tegi ta minu oma isiklikuks orjaks: pese, korista, too ja tee just ainult tema jaoks. Nii lihtsalt ma ka ei murdu!
Õnn on, et ta ei ole mind käskinud tegema midagi intiimsemat.

Kelluke helises printsi toast kella viie paiku hommikul. Ülemteener, kes oli juhuslikult printsi toast möödunud, tõi mulle teate: „Eral Grey ning veiselihapraadi 20 minutiga. Hilinedes ootab sind ees karistus.“ lõppu oli joonistatud süda. Mõnikord ma lihtsalt ei mõista tema käitumist. Ning veel seda rooga, hommikusöögiks ja nii kiiresti? Ta küsib võimatut.

Prints jälgis rahulikult enda ees serveeritud toitu. Pärast pikka vaikust asetas ta oma sõrme selle poole ning ütles: „See ei ole see, mida ma tellisin.“
„Teid teades, ei ole te inimene, kes suudaks kell pool kuus hommikul süüa veiseliha ning hiljem mitte end halvasti tunda. Hommikusööki tuleb ikka alustada pudruga“ ütlesin kindlal ning rahulikul toonil.
Ta uuris lusikatäie putru enda käes ning seejärel viskas selle tagasi. „Tule söö minuga, või pigem, ole minu toidu testija. Iial ei tea, ehk libistasid sinna mürki.“ Tema näol oli märgata kavalust, nagu oleks tal midagi plaanis.
Ma kõhklesin ning raputasin õrnalt pead.
„See ei olnud palve, vaid käsk“ sõnas Aki mind randmest tõmmates.
Ma võtsin lusika vastu ning enne, kui selle suhu panin, ütlesin pool väriseva häälega: „M-ma soovitan sul arsti või kellegi kutsuda.“
Prints vaatas mind segaduses näoga kui ma pudru alla neelasin. Ma kisendasin võimalikult kõvasti, et maja üles äratada. Mu käed oleksid kui kratsinud minu kurku. Ei läinud kaua, kuni ma teadvuse kaotasin.

--

Läks pea tund, mil doktor jõudis lõpuks meie lossini. Ülemteener juhatas ta kiirel sammul minu tuppa. Segaduses ning pool paanikas nagu ma olin, rääkisin talle kõik vajaliku otsast lõpuni ära.
„Doktor, ära ütle, et toidus oligi mürk?“ küsisin ma närviliselt.
„Hmm, tundub, et see ei olnud just nii“ ütles doktor Shana keele välja tõmmates. See oli paistes ning väga punane.
„Nagu ma arvasin. Sellel tüdrukul on kassi keel. Ta ei saa süüa ega ka juua kuumi asju. Tema keel on tavalisest inimesest õrnem.“
Ma tundsin end kergemalt kui kuulsin, et vähemalt ei ole midagi surmavat.
„Tagajärjed on tavaliselt paari päevane keele tuimus ning mõnedel tõuseb ka palavik. Ma ei oska öelda, mil ta minestusest võib toibuda, kuid mida rohkem ta magab, seda kiiremini alaneb palavik. Ärge jätke teda väga kauaks valveta. Samuti tuleks teda jahutada. Ma annan teile ka palaviku langetuseks meditsiini.“
Ulatades kõik vajaliku minule, seas doktor end minekuvalmis. „Sebastian (Ülemteener), saada meie külaline välja ning too mulle midagi huvitavat lugeda, sellest peaks jätkuma vähemalt paariks päevaks.“ Ta kummardus ning seejärel sulges ukse.
Ma istusin tüdruku voodile ning kohendasin tema sassis juukseid. Ma jälgisin tema kahvatut nägu ning tõmbasin õrnalt käeseljaga üle tüdruku põse. Ma ei suutnud vastu panna sellele võimalusele, mis oli mulle antud ning minu huuled liikusid tema omadele.

--

Silmad avades oli kõik valge ning udune. Kõik, peale ühe koha. Aeglaselt taastus minu nägemine. Aki istus mu voodiküljel, üks jalg toetas voodil, kus asetses kass ning teine oli maas, millel puhkas tema käsi, mis hoidis raamatut.
Ta märkas minu istukile tõusmist silmanurgast ning ütles: „Võttis sul see toibumine ikka kaua aega“ ning keskendus tagasi oma raamatule.
Aimates tema lausest midagi imelikku, küsisin kiiresti: „Mitmes päev? Kui kaua olen ma voodis lamanud?“
Vaadates Aki jala kõrval olevat raamatukuhja, võiks öelda, et kaua. „Umbes kolm ja pool päeva?“ ütles prints kahtlevalt.
Kas ta tahab öelda, et ta on kõik need kolm päeva minu kõrval istunud? Ma olin vägagi üllatunud. See prints, kes igal vabal hetkel lõbutseks mingi tüdrukuga ringi, istus oma kolm ja pool päeva siin.
Ma tundsin end vägagi ebamugavalt.
„Mida sa siin teed?“ küsisin hirmunud toonil, ise hoides tekki piisavalt kõrgel, et katta oma keha. Ütleks, et see oli kaitse refleks, juhuks kui midagi peaks viltu minema.
„Mis mõttes mida? See siin on minu voodi. Sa peaks õnnelik olema, et sa end praeguseks pole leidnud voodi külge aheldatuna ning mina sinu kõrval lamamas“ ütles prints seda kui raamatust lugedes.
Nüüd, kui selge peaga ringi vaadata, ei tundunud see tõesti just minu, kui teenija toana välja. Kõige hullem oli see, et see tuba oli täis Aki lõhna..
Kass, Black, keda olin paar korda lossipeal ringi kõndimas näinud, hüppas printsi sülest minu omale. Ta nurrus ning nühkis, nagu ootaks ta minult süüa.
Nüüdseks oli Aki pilk suunatud silmanurgast minule. Ta lõi raamatu kinni, ilma, et oleks midagi järjehoidjaks pannud ning seejärel lähenes mulle. Ta võttis kassi paremasse kätte ning liikus oma näoga minu poole. Tema laup kohtus minu omaga. Silmad seisid tal lahti, uurides minu igat liigutust. Mul oli tunne nagu miski tõmbaks mind tema smaragd kristalli silmade lõksu.
See on halb! See on väga halb!
„Huvitav. Sul ei tundu olevat enam palavikku.. kuid miks on sinu nägu nii punane?“