Andke mulle andeks, et nii kaua läks, kuid mu meeli valitses vahepeal tühjus. Kuid nüüd see siin on, natuke lühike, kuid ma ei osanud seda pikemaks venitada ning see lõpp tundus mulle õige lõpetamiseks. :)
Ausalt öeldes on see osa praegu selles jutus üks mu lemmikuid :) lihtsalt tahtsin öelda :)
Avaldage arvamust ning vote'd on ka teretulnud :)
-Cristin
4.OSA
Ma olin see hommik endale sisse söönud juba kolmanda peavalu tableti, kuid nendest pole siiani kasu olnud. Mul polnud jaksu isegi sellise peavaluga voodist tõusta, mistõttu ma istusin oma voodis ja vaatasin telerit, mis oli nii väikse heliga, kui olla sai. Mu peavalu hakkas tasapisi hullemaks minema mistõttu ma oma peast kinni haarasin. Just siis, kui peavalu talutavaks muutus astusid kolistades tuppa Shane ja ta mingi sõber.
„Kurat, võtke vaiksemalt!“ sisistasin ma neile vihaselt. Pea oli jälle plahvatuse äärel.
„Kõik korras?“ Oli Shane juba mu voodi juures ja vaatas mulle mureliku pilguga otsa.
„Ma ei tea, mu pea lihtsalt plahvatab varsti.“ pomisesin ma vaikselt.
„Peavalurohtu võtsid?“ küsis noormees, kes koos Shane’iga tuppa oli sadanud.
„Jah, ülearugi. Kuid see ei aita kohe üldse.“ Olin vihane. Kuid mille peale? Tablettide? – Minuga ilmselgelt pole kõik korras. Shane pani õrnalt oma käe mu põsele mille peale kulm kipra tõmbus.
„Sa oled jääkülm.“ pomises ta ning suundus oma sassis voodi juurde ning võttis sealt oma teki ja padja. Ma polnud ise tähele pannudki, et mul külm on.
„Kas sa oled söönud ka täna?“ küsis Shane, mille peale ma koos tundmatu poisiga talle imelikult otsa vaatasin.
„Ee, mis sul hakkas, Shane?“ küsis poiss Shane’ilt ikka sama näoga otsa vaadates.
„Lihtsalt mul on kõht tühi ja kui juba söögi järele minnakse, siis võiks nagu kõigile tuua.“
„Mina lähen, sa tahtsid öelda.“ turtsus poiss talle vastu, mille peale Shane talle muigas. Olin jäänud neid kahte jälgima, kuni mu pea andis ennast uuesti tunda.
„Olgu Mike, mine käi ära siis.“ muigas Shane talle ja siis minu juurde suundus. Mike tõstis käed allaandvalt ülesse ja taganes selg ees ukse peale.
„Ja mu kuningas, absoluutselt!“ Tegi ta veel imelikke žeste ning lahkus toast. Shane oli samal ajal mulle teisegi teki peale pannud ning minu padja kõrvale pannud enda padja. Shane palus mul natuke koomale tõmmata ning kui ma seda tegin oli ta järsku minu kõrval. Ta oli kuum kui tulefööniks? Ei, vulkaan!
„Mina alajahtunud ja sina oled palavikus, milline kooskõla!“ turtsusin ma irooniliselt. Ma tegelikult ju teadsin, miks ta ’palavikus’ oli. Märkamatult oli mulle uni peale tulnud ning mu silmad hakkasid tasapisi kinni vajuma. Ma olin alles teadvusetuse ja teadvuse vahepeal, kui minu silme ees hakkasid jooksma kaadrid minu elust. Miskipärast olid need nii udused, et neid objekte ei olnud võimalik seal eristada. See tõi mu hetkega teadvusele. Mu silmad plaksatasid lahti ning mu küünarnukk leidis ennast Shane’i ribides.
„See, et sa ei tea, kes ma olen ei anna sulle õigust mu peas sorida!“ käratasin ma üle toa, poissi üle voodiääre lükates.
„Aga ma isegi ei näinud midagi!“ Hakkas too ennast õigustama, mille peale ma talle tapva pilgu saatsin.
„Jah! Kuna sa pole piisavalt tugev, et minu peas tuhnida!“
Shane vaatas mulle üllatunul pilgul otsa, mille peale ma oma pea ära pöörasin ja selle aknast välja suunasin. Shane tõusis põrandalt ning istus oma voodile, ikka veel mind silmitsedes. Ma ei lasknud ennast häirida ning sulgusin mõneks ajaks ennast oma mõtetesse.
Ärkasin oma mõtetest, kui kuulsin ukse lahti ja kinni käimist. Ning kui ma oma pilgu sinna suunasin nägin ma Mike’i, kellel oli käes kolm termokarpi.
„Jumal tänatud! Toit!“ Hüppasin ma püsti ning haarasin Mike’i käest ühe karbi ning asusin friikartulite ning sellele lisatud kebabi kallale. Mike vaatas mind veidi üllatunul pilgul ning seejärel vaatas ta küsivalt Shane’ile otsa.
„Kas su pea valutab veel?“ küsis too minult, kuid ma ei suvatsenudki vastata. Tuppa tekkis vaikus.
„Sa oled ikka veel pahane?“ küsis ta juba järgmise küsimuse, mille peale ma talle vihase pilgu saatsin.
„Sa sorisid mu peas! Mida sa veel ootad? Et ma sinuga nüüd suur sõber oleksin?“
„Sa sorisid ta peas?“ Vaatas Mike üsna üllatunud Shane’ile otsa, mille peale ma naerda turtsatasin.
„Ja ütle nüüd, et see polnud sinu idee, tema asjades tuhnida, Mike!“
„Te tuhnisite mu asjades?!“ Ehmatasin ma.
„See oli ainult mõte ja mõtteks see jäigi.“ sõnas Mike rahulikult ning viskas Shane’ile ta toidukarbi,
„Ja ma arvasin, et vampiirid on idioodid..“ ohkasin, „Aga valesti arvasin.“ Poisid vaatasid mind tuima näoga, mille peale ma käsi laiutama hakkasin.
„Nad oskavad vähemalt ise rääkida või küsida, mitte nagu teie, sorite peas ja kui saaks, siis ka asjades!“ heitsin ma neile ette. Tuppa tekkis hetkeks kriipiv vaikus mille tõttu ma aknani suundusin.
„Kas ma tohin midagi küsida?“
„Sa võid küsida,“ pöörasin end Mike’i poole, „Kuid see pole kindel, kas ma enam vastan.“ Mike noogutas mõistvalt, kuid Shane’i nägu püsis pettunud.
"Kuid, kes su sisemine mina siis on?" küsis poiss minult lootusrikkalt.
"Ma üvõibolla ehk ütleks, kui te poleks niisama surkinud, kuid ma tõotan sulle," hingasin hetkeks, "et ma olen midagi sellist, mida sa ei suudaks ettegi kujutada, ma arvan." Poiss noogutas mõtlikult ning peale seda ei teinud keegi meist ühtki häält.
„Ma vajan värsket õhku.“ Ohkas Shane mõnda aega hiljem ja lahkus koos Mike’iga. Kuna mul olid alles seljas magamis riided. Täpselt siis, kui tahtsin kapiust avada, hakkas mu pea nii kohutavalt valutama, et see lõi mu jalad alt. See valu oli nii meeletu, nagu keegi raiuks mulle kirvega pähe. Piisas ainult ühest pilgust peeglisse, kust ma nägin jahmatavat vaatepilti ning mis võttis mu peavalu hetkega. Mu silmavärv muutus süsimustaks.
„Mida kuradit?“
See oli tõesti ainus mida ma oskasin hetkel küsida, kuna jah, mu silmavärv muutub, kuid süsimustaks? Lohistasin end peeglile lähemale ning vaatasin oma silmi lähedalt. Kuid, siis juhtus midagi kummalist. Ma hakkasin iseenda silmadesse uppuma ma hakkasin nägema kummalisi hetki, kuid need ei olnud minu elust.
Prantsusmaa 1867
„Clara Coletta Fleur, olete surma mõistetud nõiutud metsa minemise, keelatud võluväe kasutamise ning seitsme inimese mõrvas!“ luges külavanem papüüruselt ette kohtumäärust. Kõik olid kogunenud keskväljakule, kus hukati inimesi, nii ka see kord. Naine oli keset keskväljakut kinni aheldatud ning teda oli ootamas hukkamine, kuid naise näos ei olnud kahetsust, ei kübetki hirmu ega kurbust. Naise näos valitses võidurõõmus irve. Tema juurde sammus raskete sammudega kogukas mees, kellel oli käes suur ning terav kirves. Kuid Clara Coletta’t see ei kõigutanud, ta näos valitses see õel irve edasi ning tema süsimustad silmad lõid vihast sädemeid. Ta vihkas inimesi kogu hingest ning ta oli võimeline need kõik tapma. Kuid selleks, oli tal vaja ainult natuke aega, mis temalt mõne hetke pärast võetakse. Keskväljakul valitses haudvaikus. See saatuslik hetk oli käes. Kirves tõsteti ning tehti otsustav liigutus. Haudvaikus asendus külarahva sosinatega, kui märkasid maas vedeleva õõvastava pea näoilmet. Kurjakuulutav muie... Seda päeva ei unustanud mitte üks külaelanik, kuna peale kõike juhtunut, hakkas seal toimuma veidraid asju.
Olles tagasi omades mõtetes, kehas ja ajastus, pilgutasin ma ehmatusest silmi ning aru saades, mis juhtus, võpatasin ma peeglist eemale.
„Jumal tänatud! Ma juba mõtlesin, et sa ei kavatsegi enda kehasse ja mõtetesse naaseda.“ sõnas Paul, kes istus minust mõne sammu kaugusel. Endalegi märkamatult olid mu silmad kuumi pisaraid täis ning mu nuuksed vallutasid vaikse toa. Paul oli hetkega minu juures ning võttis mind enda sooja embusesse, teades, et see aitab mul rahuneda. Ma ei tea, kui pikalt ma oma pisaraid valasin, kuid üks hetk neid enam ei tulnud ning ma rahunesin.
„See oli nii kohutav, ta oli täpselt nagu mina.. Aga see ei saanud mina olla, ei saanud!“ muutusin ärevaks. Paul hoidis mind ning silitas vaikselt mu
„Paul,“ vaatasin talle silma, „ma kardan.“