Silmside [ Ümberkirjutamisel]

4.osa

Andke mulle andeks, et nii kaua läks, kuid mu meeli valitses vahepeal tühjus. Kuid nüüd see siin on, natuke lühike, kuid ma ei osanud seda pikemaks venitada ning see lõpp tundus mulle õige lõpetamiseks. :)

Ausalt öeldes on see osa praegu selles jutus üks mu lemmikuid :) lihtsalt tahtsin öelda :)

Avaldage arvamust ning vote'd on ka teretulnud :)

-Cristin

4.OSA

 Ma olin see hommik endale sisse söönud juba kolmanda peavalu tableti, kuid nendest pole siiani kasu olnud. Mul polnud jaksu isegi sellise peavaluga voodist tõusta, mistõttu ma istusin oma voodis ja vaatasin telerit, mis oli nii väikse heliga, kui olla sai. Mu peavalu hakkas tasapisi hullemaks minema mistõttu ma oma peast kinni haarasin. Just siis, kui peavalu talutavaks muutus astusid kolistades tuppa Shane ja ta mingi sõber.

 „Kurat, võtke vaiksemalt!“ sisistasin ma neile vihaselt. Pea oli jälle plahvatuse äärel.  

 „Kõik korras?“ Oli Shane juba mu voodi juures ja vaatas mulle mureliku pilguga otsa.

 „Ma ei tea, mu pea lihtsalt plahvatab varsti.“ pomisesin ma vaikselt.

 „Peavalurohtu võtsid?“ küsis noormees, kes koos Shane’iga tuppa oli sadanud.

 „Jah, ülearugi. Kuid see ei aita kohe üldse.“ Olin vihane. Kuid mille peale? Tablettide? – Minuga ilmselgelt pole kõik korras. Shane pani õrnalt oma käe mu põsele mille peale kulm kipra tõmbus.

 „Sa oled jääkülm.“ pomises ta ning suundus oma sassis voodi juurde ning võttis sealt oma teki ja padja. Ma polnud ise tähele pannudki, et mul külm on.

 „Kas sa oled söönud ka täna?“ küsis Shane, mille peale ma koos tundmatu poisiga talle imelikult otsa vaatasin.

 „Ee, mis sul hakkas, Shane?“ küsis poiss Shane’ilt ikka sama näoga otsa vaadates.

 „Lihtsalt mul on kõht tühi ja kui juba söögi järele minnakse, siis võiks nagu kõigile tuua.“

 „Mina lähen, sa tahtsid öelda.“ turtsus poiss talle vastu, mille peale Shane talle muigas. Olin jäänud neid kahte jälgima, kuni mu pea andis ennast uuesti tunda.

 „Olgu Mike, mine käi ära siis.“ muigas Shane talle ja siis minu juurde suundus. Mike tõstis käed allaandvalt ülesse ja taganes selg ees ukse peale.

 „Ja mu kuningas, absoluutselt!“ Tegi ta veel imelikke žeste ning lahkus toast. Shane oli samal ajal mulle teisegi teki peale pannud ning minu padja kõrvale pannud enda padja. Shane palus mul natuke koomale tõmmata ning kui ma seda tegin oli ta järsku minu kõrval. Ta oli kuum kui tulefööniks? Ei, vulkaan!

 „Mina alajahtunud ja sina oled palavikus, milline kooskõla!“ turtsusin ma irooniliselt. Ma tegelikult ju teadsin, miks ta ’palavikus’ oli. Märkamatult oli mulle uni peale tulnud ning mu silmad hakkasid tasapisi kinni vajuma. Ma olin alles teadvusetuse ja teadvuse vahepeal, kui minu silme ees hakkasid jooksma kaadrid minu elust. Miskipärast olid need nii udused, et neid objekte ei olnud võimalik seal eristada. See tõi mu hetkega teadvusele. Mu silmad plaksatasid lahti ning mu küünarnukk leidis ennast Shane’i ribides.

 „See, et sa ei tea, kes ma olen ei anna sulle õigust mu peas sorida!“ käratasin ma üle toa, poissi üle voodiääre lükates.

 „Aga ma isegi ei näinud midagi!“ Hakkas too ennast õigustama, mille peale ma talle tapva pilgu saatsin. 

 „Jah! Kuna sa pole piisavalt tugev, et minu peas tuhnida!“

 Shane vaatas mulle üllatunul pilgul otsa, mille peale ma oma pea ära pöörasin ja selle aknast välja suunasin. Shane tõusis põrandalt ning istus oma voodile, ikka veel mind silmitsedes. Ma ei lasknud ennast häirida ning sulgusin mõneks ajaks ennast oma mõtetesse.