Silmside [ Ümberkirjutamisel]

5. Osa

Ausalt, mul on väga kahju et sellega nii kaua aega läks, kuid ma usun, et nii mõnigi teab, mis juhtub siis, kui pole enam inspiratsiooni. Nii, et ma palun väga vabandust, et pidite ootama. :(
Kuid loodan, et osa siiski meeldib ja igavaks ei kujune ning ootan teie arvamusi. :)
Kõrvale siis panin Viola pildi.
Head lugemist!
-Cristin

_____

Peale seda, kui Paul oli suutnud mind maha rahustada, siis läksin ma välja, kuna kõik mida ma sel hetkel vajasin oli värske õhk. Ma lootsin, et see puhastab vähekeni mu mõttemaailma, kuid kaugel sellest. Mõtteid ning küsimusi tuli ainult juurde. Kõige suurem küsimus oli siiski, et, mis saama hakkab? Ma ei teadnud seda. Ma ei teadnud, kas see oli päriselt või oli see mingisugune kujutluspilt... Ei saanud olla, ta oli täpselt samasugune nagu mina!

Ma sulgesin hetkeks oma silmad ning kõikusin seal kõrgel kaljuserval sadu kilomeetreid eemal sealt, kus ma tegelikult pidin olema. See oli siiski koht, mis oli parim koht mu mõtete taastamiseks, kuid mitte seekord. 

„Kas mu maalapp jääb tõesti kõigile ette siin asustamata kohas, et siin kõiksugu olendeid kohtab?“

Võpatasin ennast mõtetest ning pöörasin ennast nii järsult, et oleksin peaaegu kaljuservalt alla kukkunud, kui ei oleks olnud kedagi, kes mu käest haaras ja mu tagasi tõmbas. Tema süsimustad juuksed lehvisid tuule käes, ning tema mustad silmad olid nagu nööbid, mis särasid. Tema valged hambad välkusid juba siis, kui meie pilgud kohtusid ning tema natukene väljakasvanud habe tegi ta vägagi nägusaks. Seal ta siis seisis, minu käsi tema pihus ning võidukas naeratus näol – saatan isiklikult.

„Oh, milline tore üllatus, Viola.“ sõnas ta mu käe õrnalt kõrgemale tõstes ja ise natuke kummardudes ning sellele õrna suudluse surus. Ta vaatas mulle hetkeks alt üles, kuid seda oli vaid hetkeks, kui juba ta minuga vastakuti oli ja veidi kõveralt mulle otsa vaatas.

„Kas ma näen valesti, või su silmad on tegelikult ka musta värvi?“ Mu pilk kukkus kohmetusest sellele kivisele pinnale, kus me seisime. Ta pani oma näpud mu lõua alla, sundides mind endale otsa vaatama.

„Ka su juuksed on tumedamad, kui siis, kui ma sind viimati umbes aasta või paar tagasi nägin ning ma tean väga hästi, et sa ei saaks neid niikuinii värvida. Niisiis, mis toimub?“ küsis too mulle sügavale silma vaadates. Raputasin lootusetult pead.

„Kui ma vaid teaksin..“ ohkasin ma veidi murelikult. Mu silmad olid märkamatult maha libisenud, kui silmasin oma käekella, mis näitas veerand kümme. Ohkasin. Ma ei tahtnud siit praegu ära minna, sest tema oli hetkel ainus, kes oskaks mind mõista.

Me nägime harva, kuid me olime alati hästi läbi saanud. Kõik imestaksid, kui teaksid, kui hästi mina kui Ingel ja tema kui Saatan läbi saame. Mitte ainsaski legendis polnud keegi kirjutanud sellest, et need maailma tasakaaluhoidjad saaksid hästi läbi, juttu oli ainult nende tulisest võitlusest ning sellest, kuidas kumbki pool kaotab või võidab, kuid see oleneb kirjanikust ja legendist.

 Istusin vaikelt kaljunuki peale ja jäin kaugusesse vaatama. Päike hakkas loojuma ning taevas oli täis maagilisi värve. Daniel – jah, see on ta nimi, istus mu kõvale ning jäi mind mõtlikult silmitsema.

„Mis juhtus, Viola?“

Vaatasin hetkeks veel seda imelist vaadet ning seejäral pöörasin oma pilgu Danieli säravatesse silmadesse.

„Ma ei tea, Daniel,“ Otsisin sõnu mida öelda, „Kui ma avastasin täna hommikul, et mu silmad olid mustad, jäin ma neid uurima, kuid siis ma sattusin täiesti uute maailma, täiesti teise sajandisse..“

„Mis mõttes teise sajandisse?“ kortsutas Daniel kulmu.

„See oli nagu nägemus.“ Selgitasin. Ta vaatas veidi mõtlikult mulle otsa, kuid peale mõnda hetke, pööras ta ennast rohkem minu poole ning võttis mu käe enda pihku.

„Seda on küll palju palutud, kuid kas ma tohin seda su mälestustest vaadata, ma mõistan kui sa keeldud, kuid ma ei saa sind muidu aidata.“

Ma kohmetusin. Mu pea täitus hetkega süüdistavate mõtetega, sest ma ei teadnud isegi kas see oli seda väärt. Muidugi ma usaldan Daniel’i kuid, need seal on mu mõtted ja tunded ning saladused mida ma kellegile ei tahaks avaldada. Kuid, kui see tasub ennast ära?

Kõhklesin veidi, kui talle noogutasin. Ta vaatas mulle üllatunul ilmel otsa.

„Sa ei pea seda tegema, kui sa ei taha..“

„See on mu otsus ja kui ma peaks seda kahetsema, siis ma ei tea, mis ma sinuga teen.“ Naeratasin talle veidi närviliselt. Ta vaatas mulle siiralt otsa ning pani oma mõlemad käed mu põskedele. Noogutasin talle õrnalt, andes teada, et ma olen selleks valmis.

Ta sisenes õrnalt mu meeltesse, kuid ma püüdsin oma tähtsad mõtted tema ees varjus hoida. Ta õnneks ei püüdnudki neid vaadata. Kui ta oli lõpetanud vaatas ta mulle ehmunult otsa.

„Viola,“ ohkas mees, „sul on suur probleem.“

Ma olin sõnatu, ma ei osanud midagi öelda.

„Viola, see, kes seal oli.. Ta on väga tugev nõid ja kui ta on sinu sees, siis oleme me kõik ohus.“

„Kuidas minu sees?“ ei saanud ma päris täpselt aru. Daniel laskis mõtlikult oma pilgu maha.

„Kui ta tapeti, jäi ta hing tegelikult ellu. Ta otsis peaaegu sajandi sellist inimest, kes oleks nii suure võimuga nagu tema oli.“ Ta tõstis oma pea ja vaatas mulle silma. „Ta leidis sinu, kes sa oled tohutu võimuga ning peaaegult sama välimusega, mis tema. Ning kui sa sündisid, olles kõige kaitsetum,  tungis ta sinu sisse.“

„Räägi mida ta plaanis.“ Ohkasin ma kurnatult. 

„Ta on Clara, nagu sa tead ning nagu ma ka mainisin on ta nõid. Kuid ta oli kunagi minu asemel. Ta oli saatan ning sel ajal polnud kõik asjad nii nagu pidi. Ta ei arvestanud kellegagi, ta tappis süütuid inimesi ning kasutas musta maagiat, mis oli keelatud. Tal oli plaan kogu maailma inimesed tappa, kui keegi talle ei allu. Kuid selle aja ingel ei lubanud sellel juhtuda.“ Ta naeratas hetkeks. „Näed, tegelikult polegi inimesed oma teooriatega puusse pannud.“

„Kuidas Clara peatati?“ küsisin ma murelikult. Mees vaatas lootusetult silmapiiri.

„Sa nägid seda oma nägemuses, kuid mis veel hullem,“ ta võttis mu kätest õrnalt kinni, „ Ta on taastanud oma väe, et oma plaani uuesti teostusse lasta ning selleks ta kasutab sind.“

„Kas see tähendab, et minuga on lõpp?“

„Ei, ma ei lase sellel mitte mingil juhtuda!“ hüüdis ta, „Ära isegi mõtle sellele!“

„Mis edasi saab?“

„Ausalt öeldes, ei oska ma öelda, kuid meil on vähemalt üks eelis, nimelt sa oled tugevam kui tema, kuid me peame õppima su tugevust kasutama.“

„Ma ei saa täpselt aru,“ neelatasin, „kuidas ma saaks tema vastu võidelda, kui ta mu sees on?“

„Meeltega.“

„Kui suur on tõenäosus, et ma sellest ikka eluga pääsen?“ see küsimus pani Danieli hetkeks kõhklema. Kuid siis ta tõstis kindlalt pea ja vaatas mulle otsa.

„Tead, sa ei ole selles üksi. Ma aitan sind nii kuidas saan, ning olen valmis kõigeks, et sa elus ja terve oleksid.“  Ma vaatasin maha. Ma ei leidnud sõnu mida talle tänutäheks öelda.

„Daniel, aitäh sulle, sa oled minu jaoks nii palju teinud.“ Mees silitas käega õrnalt mu põske.

„Sinu jaoks alati, Viola.“ Sõnas ta vaikselt ning aitas mu püsti. Aeg oli hiline ning ammu oli aeg ühikasse tagasi minna.