"Romeo, oh mu Romeo, miks sa seda tegid?" ja Juulia võttis Romeo südamest pistoda ja tappis ennastki, et armastada igavesti koos. Blablabla...
"Anfibella, kullake sa jääd kooli hiljaks!" Tüdruk lõi raamatu kaane haigutades kinni, see raamat ei sobinud talle ja kuigi ta oli kiire lugeja, oli selle raamatu lugemine võttnud kaua aega. Anfibella viskas raamatu tüdimusega endast eemale, upitas end toolilt püsti ja komberdas Suurest Raamatukogust välja, vähemalt ma nägin teda mõne aja pärast õues, teel kooli.
Hõljusin temaga kaasa ja unistasin sellest, et ma ei peaks olema juba tagasi metsas, pidamas loengut metskitsedele sellest, et lambad ei ole ohtlikud. Nad on lihtsalt ühed määgivad taignapead, ongi kõik. Otsustasin vist juba hommikul Raamatukogu juurde tulles, et see loeng jääb ära, sellel polegi erilist môttet, nad ei saa midagi aru.
Amfibella oli just jõudnud kooli ukse juurde, kui olin oma mõttetega ühele poole saanud. Liuglesin veel korra üle ta mõttete piirimai ja tõukasin end tiibadega keskpilvede küljest lahti, kôrgemale ava taevasse. Jah, see raamat tôesti ei sobinud talle, kuid raamatud, milles tilgake maagiat ja seiklusi on nii tema kui ka minu lemmikud. Ta loeb selliseid raamatuid oma mõttetes nii ilmekalt, et seda lihtsalt peab kuulama. Igal tegelasel on erinev hääl, igavamates kohtades ta kiirustab ja aeglustab põnevates, muutes mind alati kärsituks ja teadmistejanuliseks. Keegi teine minu meeleoluga niiviisi mängida ei oska.
Lendasin kagu pool asuva karjamaad piirava metsaveerele.Kordki karjatati seal hobuseid, (mitte lambaid) kes minu lähedal olekut tunnetades hirnatasid mulle innustavalt soovist mind uuesti näha. No, ja kuna neid kahejalkseid põrgulisi, kus end nii rõõmsalt inimesteks nimetasid ei olnud, siis tulin ma välja. Kes täkud välja lasi? Sellest tuleb katastroof! kõlas häire kaugel mu meelte sopis. Tavaliselt ei saa käia nad märadega koos söömas. Igal juhul tulid märad minuga rääkima, tähendab mu tiibu imetlema tolmupilves galoppeerides ja täkud.... läksid juba enne minuni jõudmist oma vahel kaklema.
Puristasin, tüdinult hoolimata sellest, et ema oli seda alati ebaviisakaks pidanud. Miks ei võiks siin nende uhkeldavate hobuste asemel olla väikesed, kuid arukad ja suure südamega ponid? No jah, see-eest olid ponid jälle mässumeelsed ja liigagi teadlikud oma väikesest kasvust ja mina pidin neile iga kord tõestama, et ma ei suuda neid mitte mingi võlu nipiga neid suuremaks teha. Pealegi hingedele ei meeldiks, kui nende kodu muudetaks, nad olid sinna kolides kõigega juba ette arvestanud.
Angiline, miks sa meid nii harva külastad? küsis tumekõrb vanem daam. Üritasin mitte välja teha meievahelisest halvast ühendusest tuletades endale meelde, et meie liigid ainult sarnanevad, muud midagi. Teie jumalused on väga omandi himulised, küüniliste hingetega ja suurte mõttetega olevused. vastasin ning voltisin oma tiivad kokku, et lähiajal oma nime mitte määrida. Hobune kelle hing usaldas mulle oma nime juba esimesel kohtumisel langetas arusaavalt pea ja võttis paar suutäit hilissügist kolletanud ja aina vähemaks jäävat heina. Jah, inimeste varjusid, nagu ema neist rääkis, ei tohtinud kuulama jääda. See pidavat ülekoormama ülepaisutatud mõtetega ja liigsete emotsioonidega neid, kellel tunded tahaplaanile jäid. Meie jaoks oli tähtis söök, koht, kus end vähegi turvalisemalt tunda, kui kiskjate käpa all ja vahel ei teinud ka korralik puhkus paha. Muidugi oli hea vahel kellegiga kommunikeerida, kuid metsavaimud piinasid niigi mind õhtuti ja kõik eluks vajalik sai mul ära räägitud juba siis, ki ma varss olin, emaga. Kahjuks on see nii läinud. Kunagi, Rahatul Ajal oli see ju teisiti. Ja paar kuud tagasi asus troonile uus kuningas oma printsessiga, vaidles Marenta mulle peale pikana tunduvat mõttepausi vastu.
Muidugi on mu ema mulle Rahatust Ajastust rääkinud küll, see juhtus lausa kaks korda. Esimene oli siis, kui keegi polnud veel sellise asja peale tulnud ja teine... kui kahejalgsed läksid sellepärast üksteisega nii taplema, et nad ei märganudki enam, kui palju erinevaid liike selles mõistusetus toimingus osales. Seelele olevat teinud lõpu üks julge ükssarvik, kes sundis haldjat hävitama see nii palju kahju toonud maksevahend. Pidavat olema väga naljakas, kui avastati, et polegi enam midagi, mille pärast sõdida ja peagi kustutati see nende aju sopist ära. Seda võib nimetada ka loomade ajastuka, kuna taplemise käigus unustati isegi meie endajuures hoidmise põhjused ja kui see läbi sai, siis koheldi meid paremini, kui kogu ülejäänud ajaloo vältel kokku. Muidugi need lollpead, kes end tarkuriteks peavad ei tea sellest midagi, keegi ei tea peale suuremate loomade ja metsavaimude, kes seal lusti pärast kaasa lõid.
Uus kuningas.... Printsess, tähendb kuninganna juba! Miks mulle varem pole teatatud??! Oh, kas tõesti jõudis see mu nii kiiresti töötavasse pähe alles nüüd? Mu imestus ületas igasugused piirid. Ma olen alati jälestanud printsi, kes on juba mu kabjaraua suurusest saati kollektsioneerinud suursuguseid ja hinnalisi esemeid, mida tema teod pole kunagi end temavääriliseks teinud. Alustuseks kuningriik ja siis veel hunnik tema jäledaid "trofeesid," mis kujutasid endast temapoolt võidetud olendite erilisi kehaosi, enamasti päid, näiteks veeolendite puhul soomuseid ja uimi.
Aga kuninganna muutis kõik palju hullemaks! Oh, kuidas ma tema silmakirjalikust ei sallinud! Inimsilme all kohtleb ta kõiki kõige paremini, aga enda meelest üksi, mingi tähtsusetu loomaga olles võib hobune kas või oma jalad kaotada suurest kihutamisest. Käskluste täitmise eest saadakse ainult rohkem piitsa ja sõimusõnu, tema majesteedi jaoks pole kiirus, mille hobuste välkkiirelt liikuvad jalad saavutada suudavad kunagi piisav. Ta ihkas vabadust. Vabadust, mille ta oli hobustelt ära võtnud ja ammutas viimseid tolle sellest endasse.
Hobused jälgisid ärevalt mu keha keelt ja kõik olid paigale jäänud alates sellest ajast, kui uudis hakkas mullegi kohale jõudma, ainult neist kõigist vanim karja juhtmära Marenta tundis end minu juures vabamalt, teades, et ma pean kinni minu rahvuslikust "koodeksist" või vähemalt lootis. Sa pole siin ju ise ammu käinud, pealegi me arvasime, et sa tead poliitikast rohkem kui meie. Angeline, sa ju tead, et keegi ei söendaks sind ärritada. Lihtsalt, ära muretse meie pärast. Ole vaba! Nooremad sälud kaapisid jalgadega närviliselt maad ja mu hing nägi vaeva, et talle midagi mitte vastu nähvata, see oleks olnud löök otse selle imelise olendi südamesse.
Tuul puudutas jaheda puhanguga mu nägu ning mõjus värskendavalt. Kordki olin ma Tatianale tänulik. Tõstsin pea kõrgele üles, et õhku nuhutada. - Sellest tulvas palju informatsiooni, mille kohe kõrvale heitsin. - Õhk lõhnas keskpäeva järgi, oli selgelt tunda päikese sooja, viimseid päevi siin mail taevas õitsemise kurbuse hõngulist lõhna. Huvitav, kuidas Anfibellal läheb? ja uuel kuningal? Leidsin end jälle taeva avarustest peale paari vilksat sammu ja tiivalaksatust.
Linna kohale jõudes surusin oma tiivad tugevalt vastu külgi ning ajasin suled puhevile. Tõmmanud jalad vastu kõhtu nägin ma kenkesti imeliku kujuga pilve moodi välja ja mind ei reetnud ka mu taevakarva silmad.
Jõudsin just selleks ajaks kohale, kui...