Mu silmad suurenesid automaatselt kui leidsin sealt seest 200 000 000€.... Haarasin raha ja panin omale kotti. Mu telefon helises ja see oli Brittany
"Tsau! Kus sa oled?" Läks ta hulluks.
"Mida? Mis siis?"
"No tead ma ei taha enam laagris olla ja Cara lubas ka ära tulla ja me mõtlesime et sa tuleksid ka siis saame kõik koos minna Cara ja vanemate koju. Mi arvad?" Päris ta.
"No jah, maitea. Noh ma lähen unm... (Vaatan kella) KURAT! Ma jäen bussist maha." Ehmusin ma.
"Kas sellest bussist mille peal ma peaegu Caraga istun?"
"Ee, jah (?)." Vastan ma.
"Tule sii ruttu! Ma hoian bussijuhti kinni!" Tegi ta ettepaneku.
"Sobib!" Naeratasin merekarbile.
"DIIL!" Hõikasime koos.
Ta lõpetas kõne.
Hakkasin laagri poole jooksma. Kui bussile jõudsin istusin tüdrukute juurde ja näitasin neile raha. Tüdrukute emotsioonid olid samad mis minul enne.
#Linnas
"Kuulge ma lähen käin kaubamajas korraks!" Ütlen tüdrukutele.
"Okei!" Ütleb Brittany.
"Ootame sind väljas." Ütles Cara. Sisenen poodi.
***
Väljun poest. Ma ei näe oma õdesid. Mul hakkab igav ja ma panen klapid pähe. Kuulan "Best Song Ever" it. See oli esimene laul mis mu telefonist ette juhtus. Mitte, et mulle 1D meeldiks aga ma ka ei hate neid. Lähenen Mc Donald'sile. Astun ülekäigu rajale... Käib pauk ja mul kaob pilt silme eest. Viimane heli mida kuulen on mu õdede kooshüüd "CAROLINE!!"
***
Kõik on pime. Järsku süttib tuli ja näen oma elu igat etappi. Ona sündi, oma õe sündi, oma esimest-sõna, sammu, lauset, liikumist, patsi, nukku, voodit. Näen Cara sündi. Näen tervet oma elu. Mulle tulevad pisarad silma kui näen seda viimast pilti. Seal seisan mina, kõrvaklapid peas. Siis pilt peatub ja liigub edasi arg luibis. Minu samm ülekäigurajale. Auto lähenemine ja minu pihtasaamine. Näen veel Cara ja Brittany nägusid. Viimane mida sealt nägin oli tühjus. Kõik lambid kustusid ja süttisid uuesti. Enam ekraane ja minu elulugu polnud. Oli vaid umm... uks (?). Aasin selle ja sisenesin. Torge käis südames? Kas mind pole enam? Ma ei saanud sellega leppida. Kuid ma ei saanud enam midagi teha. Uks oli mulle saatuslikuks saanud. Mu lihased ei töötanud ja ma sulgesin silmad...
Aitähh... Ja see raamat ongi läbi! Peatükke tuli liiga vähe! Vabandan, aga minge tšekake uut raamatut "16" ja ma ri unusta mainida et MarisSameli aitas raamatu sisu mõelda!
Päikest🌞!