Suvevaheaeg❤️(LÕPETATUD)

11.Peatükk

Me läksime Tallinna Piirivalve ameti ja Politsei prefektuuri sisse. Ühesõnaga jaaskonda. Liikusime mööda pikki koridore mingisse kabineti. Me istusime sinna joped süles. "Teie kasu onul on vähk. Kuna teie olete ta tütrele kõige lähedasem ja täisealisrls saate kohe, siis on teil võimalus teda lapsendada või läheb ta lastekodusse." Selgitas politseinik. "Ma ei saa seda last endale võtta! Mul pole kodu ju isegi!" Tahtsin ma selgitada. "Aga sa elad ju meie juures kui laager läbi!" Tuletas Cara meelde. "Aga mul ei ole aega kooli kõrvalt lapsega tegeleda!" Ütlesin ma nooremale õele teda küünarnukiga tonksates. "Ma san aru et olete otsustanud!" Ütles politseinik siis. "Ei!" Karjusime kolmekesi kooris. "Kuidas palun?" Oli politseinik segaduses. "No, mina ei saa seda last endale võtta..." Alustasin ma. "Aga meie ema võtab ta hea meelega endale!" Ütles Cara. "CARA?!" Karusime Bryttiga. "Mida?" Küsis Cara siis.

Seal toimus veel palju kuid mitte midagi põnevat. Igatahes politseinik sõidutas neid tagasi laagrisse.

***

Laagris tulid kõik meie juurde. Ma otsisin kotist võtme ja me läksime kolmekesi minu ja Jacobi majja. Keerasime ukse lukku. Kõik teismelised rampisid kätega vastu aknaid. Üks hetk tõstis keegi käe ja karjus "VAIKUST!" ta srletas midagi ja siis jooksid kõik oma majadesse. Paar minutit oli vaikus. Siis aga tormasid kümmed teismelised meie maja poole paberi käes. Nad tampisid edasi. Igale paberile oli kirjutatud: Mis seal toimus? või Mis juhtus ja muud sellised küsimused. "Kuule Carru(Minu hüüdnimi). Miks sa üldse metsa jooksid?" Küsis Cara siis. "Sa veel küsid peale seda.." Alustas Brytt. "Vait Brittany!" Ütlesin ma maha vaadates. Mõtlesin sellele mda tegi Annie sellisel hetkel. Tõusin diivanilt püsti ja liikusin riiete kappide poole. Tegin uksed lahti ja istusin sisse. Tõmbasin uksed kinni ja istusin lihtsalt pimeduses.

***

Vaatasin ümber ringi. Olen täiesti pimedas. Näen triipu valgust. Ilmselt on see kahe ukse vaheline vahe. Panen käed sinna poole ja üritan uksi lahti teha kuid see mul ei õnnestu. *Olen ma riidekapis kinni?* Ma üritan ust lahti lõhkuda kuid see mul ei õnnestu. Käib plinks ja ma olen mingis klaasist kuubikus. Kuubik hakkab veega täituma ja ma ei pääse välja. Võtan beel viimase õhu ja suundun vee alla. Ma saan seal kuidagi hingata. Puudutan klaasi sinna tuleb pragu. "See ei ole realne!" Ütlen endale. Puudutan korrks veel klaasi ja see puruneb tuhandeteks-millioniteks kilduteks. Ma nagu kukuks sealt välja käpuli. Vaatan ringi. Olen taas meie majas. "See oli vist uni." Podisesin omaette. "Ütlesid sa midagi?" Küsis Bytt. "Ei!" Vastasin ma.

Tuli vist lühike ja igav aga ma ei tea mida kirjutada! Commige ceel mõtteid!