Tõus ja mõõn

1. Osa

Silmitsesin mõtlikult läbi veidi määrdunud klaasi tormist merd,mis mäsles raevukalt ning
sealsed lained randusid üksteise järel tühjusesse, olin oma mõtetesse nii süvenenud, et ei kuulnud koheselt õrna koputust uksel, ohkasin tüdinenult ning hingasin veidi värsket õhku oma kopsudesse enne kui suu avasin.

"Sisse"

"Proua kuu aruanne tuli,"lausu mu assistent, kes kõlas liigagi entusiastlikult.

"Olgu pane lauale, veel midagi?"

"Härra Jackson helistas ja ütles, et helistaksite talle esimesel võimalusel, asjaga pidavat kiire olema."

Pöörasin end laua juures seisva naise poole ning vaatasin teda väsinud pilguga.
"Hästi, on see kõik?"

"Jah proua"

"Võid minna"

Uks avanes ja sulgus ning ma olin taaskord üksi, üksi oma mõtete ja tunnetega, võtsin end kokku ja kõndisin oma laua juurde ja süvenesin kuu aruandesse.

Täpselt nagu ma oletasin olid näitajad head ning isegi oodatust veidike paremad, sulgesin oma arvuti ja vaatasin oma seinal olevat maali, neli näiliselt õnnelikku inimest, need inimesed olid õnnelikud kuni selle päevani mil... katkestasin oma mõtted ning tõusin püsti, panin selga oma ülariided, haarasin toolilt koti ning lahkusin kontorist.

Täpselt nagu paar tundi tagasi, mäsles õues ikka veel torm, mis muutis inimesed pahuramaks kui nad tavaliselt olid. Kiirustasin autoni ja sõitsin koju, kus vahetasin vaid riided ja seejärel suundusin lasketiiru, oma lemmik paika.

Astusin uksest sisse ning naeratasin valvelauas olevale mehele: "hei Tom."

"Hei Layla, rõõm sind siin näha."

"Rõõm on vastastikune."

Sammusin edasi riietehoiu poole, kuhu jätsin oma ülariided ning suundusin tiiru.

Enamus inimeste jaoks tundus Tom olevat mõttetu vanamees, aga minu jaoks oli ta justkui isa, ainuke inimene, kes suutis veel naeratuse mu näole tuua.

Inimene, kes päästis mu ahelaist, mis aastaid hoidis mind kinni...mu enese sõbrad ja tolleaegne peigmees, nüüdseks polnud ma nendega kokku puutunud veidi üle viie aasta ja siiani ei möödunud päevagi, kus ma poleks mõelnud Damienile, tema ahvatlevate ja meginagusate huulte peale, mis viisid mind sekundiga pöördesse ja panid anuma enamat.

"Kuulid relvast ei kao iseenesest," kuulsin enda taga lähenevaid samme ja vaatasin otsa Tomile, kes vaatas mulle otsa, silmad säramas.

"Tean isegi," naersin närviliselt," jäin kõigest hetkeks mõttesse, kuidas Lindal tervis on, kas ta paraneb?"

Tomi elukaaslase Lindaga juhtus paar kuud tagasi õnnetus, mitte küll eriti hull, kuid siiski piisavalt hull, et murda jalaluu.

"Ikka paraneb, kuhu ta siis pääseb, aga räägi mulle kuidas sul endal läheb, nüüd kus kool hakkab läbi saama, kas on raskem muredega toime tulla?"

"Mul pole muresid, Tom."

"Eks sa ise tead, aga kui rääkida soovid, siis tead kust mind leida," mees keeras selja ja kõndis tagasi valvelauda.

Vaatasin mehe eemalduvat selga ning mõtlesin sellele, kui tähelepanelik ta tegelikult oli, kui ta poleks üle viie aasta tagasi teinud minu heaks seda, mida ta tegi, siis ma ei tea mis minust saanud oleks, kas üldse midagi oleks?

Üritasin oma peas kimbutavatest mõtetest vabaneda ja võtsin laskepositsiooni ning sihtisin, kõik kuulid läksid otse kümnesse.

Mõtlesin kuidas näeksid välja need kuulid Damieni keres, aga raputasin pead, seda ma ei suudaks, mu hing ihkas siiani tema puudutusi ja põletavaid silmi, mis köitsid mind juba esmakohtumisel, umbes 8 aastat tagasi.