jäin mõtlema, et wtf miks ta tahab mind ikka?
Panin lihtsalt lilled voodile ja läksin alla. Ja istusin diivanile telekat vaatama.
Ema siis tuli ka ja küsis "kas saite selgeks räägitud?" Vaatasin teda ja ütlesin ja ning läksin välja, lihtsalt kõndisin mööda maanteed. Niisama, ma ei tahtnud isegi merre minna, et merineitsiks saada.
Kell oli siis juba 18, olin kõndinud ca pooltundi. Hakkasin tagasi minema ja mõtlesin kõiki mõtteid seoses Sivaga. Ma ikka vihkan teda nüüd. Ja ma ei taha teda enam!
*18:52*
"Joooooou" tuli Kylie mu tuppa. "Joujou" vastasin ja olin telos edasi. "Tegelt tahtsin teada, kas viitsid šoppama tulla?"
Nõustusin siis minna. Vahetasin riided mugavateks ja juuksed jätsin lahti.
*poes*
Läksime riietepoodi ja Kylie vaatas seal nabakaid jne ma lihtsalt ootasin teda, polnud tuju osta midagi ega vaadatagi.
"Mh camooon vaata ka midagi endale" ütles ta mulle, ise vaadates peeglisse.
"Ei ma ei taha hetkel midagi" vastasin ja vaatasin teda. "Kuule, ma tunnen sind ju. Sa ei suudaks ilma uute riieteta elada vnohh vaata midagii" kamandas juba isegi.
No ma siis vaatasin, leidsin ühed ilusad lühkarid. Kõndisime siis poodides ringi.
*koju kõndides*
Kõndisime suht aeglaselt ja rääkisime palju poistest. Ja minu suhtest Sivaga ja tema suhtes Liamiga. Need on ikka täiesti erinevad.
Tegime viimase selfi(siin see selfie pilt) veel sellel õhtul, ma ei uskunud et see võib jääda viimaseks,
sest umbes 10 min hiljem sattusin ma raskesse autoõnnetusse.
See juhtus nii, et ma kõndisin Kyliest palju kaugemal, kuna tema jäi oma kõrvarõnga tagust kinnitama ja seisis. Mina samal ajal liikudes natuke edasi. Mäletan ainult seda, kui Kylie hüüdis "KENDALL" ja siis ei mäletanud midagi.
Ma ärkasin 2 kuud hiljem...ma olin koomas. Liiga ränk avarii oli, kaks autosviibijat said surma.
Algul kui ma avasin silmad, siis ma ei nägin kõike uduselt ja terve keha oli tundetu. Ma ei suutnud mõelda midagi.
Kuulsin siis äkki kellegi nuttu kusagil. Ma ei saanud aru, kus ma olin.
Siis hakkasin nägema teravamalt. Ja lõpuks kui nägin hästi, nagu inimene, siis ma ei mäletanud lihtsalt midagi. Seal olid arstid. Mitte kedagi muud, kui arstid. Ma tahtsin öelda, et mis toimub, aga ma ei saanud sõnugi suust.
*mõned tunnid hiljem*
Mu kõrval oli ema ja Kylie.
Nad nutsid rõõmust ja minagi sain väga raskelt oma näole naeratuse.
Kylie hakkas selle peale veel hullemini nutma ja langes mulle kaela. Ma ei saanud teda eriti kallistada, aga ma püüdsin, püüdsin käsi panna ümber tema..väga raske oli.
Lõpuks nad hakkasid rääkima, mis juhtus ja kui kaua ma olin koomas olnud.
Ma olin sõnatu ja ma ütlesin neile, et ma mäletan kõike, ainult siis kadus pilt eest, kui Kylie hüüdis mu nime.
"Ma arvasin, et sa ei ärka enam kunagi" ütles kylie. Ja ema nuttis ikka.
Ma lihtsalt naeratasin õrnalt, mul oli tegelikult raske rääkida ka, aga püüdsin.
Siis lõpuks tuli isa, vanaema, väike öde..aga vanaisa polnud. Küsisin kus ta on ja ema vastas, et ta suri sel päeval, kui sind haiglasse viidi ja kui sul süda seiskus.
Ma ei suuda kirjeldada, mis tunded mind valitsesid, aga see oli jube.
*Järgmine päev*
Ma ärkasin. Olin palatis üksinda. Tahtsin väga kellegiga rääkida.
Vaatasin paremale, seal oli suur aken ja oli vihmane ilm..nagu matuste ilm.
Seal ma siis lamasin ja mõtlesin palju mõtteid. Vaatasin lihtsalt valget lage.
Arst tuli lõpuks ja ütles, et ma pean sinna kauemaks jääma.
Avariiga kaasnes suur verepuudus ja paljud luumurrud.
Siis ta läks sealt välja ja sisse hüppas Kylie suuuurte valgete roosidega ja sealt vahelt piiludes ja öeldes "welcome darling"
Naeratasin ja ütlesin, kui väga ma teda armastan.
Niisiis lõpp.
Pole aimugi kas meeldis:)
