...ma nägin enda ümber kõike, ma lihtsalt istusin seal mere põhjas.
Siis ma nägin, kuidas koguaeg ma moondusin/muutusin merineitsiks.
Saba oli selline, et ülevalt poolt on valge ja aina alla poole vaadates, läheb rohkem sinisemaks. Ja külgede pealt tulevad mustrid. Rindade peal olid ainult juuksed :D ma tundsin ennast nii paljalt, tegelt olingi, aga juuksed ei tulnud eest sealt..imelik, igastahes, mu silmad olid erk helesinised ja kõrvarõngaste asemel olid väikesed meritähed, ja muide, nad rääkisid minuga :D ma ehmusin koguaeg, ja siis hakkasin arusaama, kes minuga räägivad. Nad kiitsid mu välimust, ja andsid nõu. Nad olid hästi peene häälega, ja nad õpetasid mulle, mida teha jne, ja ütlesid mulle, et mul on võimed.
Kuumus ja vee üles tõstmine ja nende kujundamine.
Ma õppisin seal neid, samal ajal, nad rääkisid minuga..olin täiesti unustanud, et Rebecca muretseb ja arvatavasti on ta pääste kutsunud..
Nad rääkisid mulle veel, et ainult mina kuulen neid, teised ei kuule..kui ma muutun merineitsiks, siis mul tekivad nad kõrvarõngaste asendajateks.
Nad veel rääkisid, millal ma muutun ja et pean varjama ennast inimeste eest, kui olen selline ja kuidas tagasi muutuda inimeseks, kui ma varem tahan, päikesetõusul ma muutund tagasi inimeseks, aga kui mul varem vaja, siis ma lihtsalt pean kuumutama n.ö ennast käega (kui olete näinud H2O'd, peaaegu selline).
Niisiis, kui olin õppinud, selleks kulus mitu tundi, ja ma olin õppinud, kuidas merineitsi sabaga ka ujuda.
Siis ujusin vaikselt ülesse.
Seal polnud kedagi, hüppasin kuidagi sillale, ja proovisin muuta ennast. Ja siis olingi inimene..
kui tagasi koju kõndisin, siis ma ei mõelnud midagi, ja silmad isegi ei pilkunud ehk ma unistasin.
Järsku mu vastu jooksis Rebecca, silmad täiesti äranutetud.
"jeesus, me kartsime, et sa surid, ma isegi kutsusin pääste, me otsisme sind sealt vee alt ja ja ahh, mine koju, su ema on hullunud juba"
"jah" vastasin ainult, ma unistasin ikka..
Ta jäi seisma, ja vaatas mind imelikult..siis jooksis mulle järele ja "mis sul on?" küsis ta ja natuke ka nuuksus.
Ma kallistasin teda ja ütlesin "Ära muretse, ma sain ujuda teisepoole, mitte üle mere, aga rohkem paremale poole" vastasin.
"Aga, mis sul juhtus, miks sa vee alla vajusid, miks su kaelakee nii tegi, miks sa seda ära ei võta ja miks.." ma siis lõpetasin ta küsimused ja ütlesin, ma ei tea. Ja kõndisin edasi.
Koju jõudes, ema nuttis jubedalt, ja kui ta mind nägi, siis ta nuttis veel hullemalt.
"KENDALL, KALLIKE, ma oleksin ennast peaaegu ära tapnud, sest ma ei suutnud ilma sinuta elada, kus sa olid???" nuttis ta ja rippus mu kaelas.
"kõik on korras, ema. Ära nuta, ma olen tagasi" ütlesin talle rahustavalt, et teda rahustada.
Isa just astus uksest sisse, ta oli käinud politseis, ja kui ta mind nägi, kordas ta peaaegu mu ema halamist :D
Rebecca lihtsalt vaatas pealt ja ütles "ma siis lähen ja sa helistad mulle!"
"jah, tsau"
ja ta ei öelnud mulle tsau, ta vist oli šhokis/šokis? :D
Siis nad küsisid koguaeg igast küsimusi ja õnneks nad ei olnud jõudnud mu suuremale õele öelda, mis juhtus, aga Kyliele küll.
Ta just jooksis ülevalt alla suurestuppa, ja hüppas mulle kaela ja ütles, kuidas ta nuttis jne.
*30 min hiljem*
Ma olin oma toas pikali, lihtsalt mõtlesin ja vaatasin lage..ja siis ma mõtlesin, et mis Siva teeb, kas ta teab mis juhtus..ma ei teadnud seda ja millegi pärast ta ei olnud mulle helistanudki.
Aga ma olin liiga väsinud, kell oli 03:48
Ja läksin magama.
3 Osa lõpp.
Teen vbl homme või täna veel :)
