Valguse ja pimeduse piir

Alguste koobas

  Must läikiv sõiduvahend veeres mööda mägede külgi ja metsalaasi, minu kurvad silmad jälgimas masina tumedast tagaistme aknast mööduvaid kõrgeid puid. Lõpuks jõudsime viimasele teelõigule, millel sõites auto rappus puujuurte ja kivide meelevallas nagu segane.
  Kokkulepitud platsile keerates, lasin enda pilgul libiseda üle kogunenud rahvamassi. Siia oli tulnud üpris palju erinevaid inimesi ning kindlasti kõik ei tundnud kõiki. Ma ei saa ka hädaldada- see koht oli ikkagi täiuslik joomispaik. Tihe ja paks mets ümberringi, lähedalt voolava selge veega jõgi ning lisaks kõigele- paik oli täis imelisi, kuid salapäraseid koopaid.
  Autoust pärani tõugates, sirutasin esimese asjana enda jalgu üle ukseääre. "Lõpuks ometi.." muigasin omaette ja tundsin, kuidas kõveras olnud põlved ragisevad ootamatust liigutusest.
  "Jep, täpselt nii. Lõpuks ometi. Niiet püsti nüüd ja vea viin lauale," kuulsin ma Henryt kamandamas. Ta oli avanud teiselt poolt tagumise autoukse ja haaras nüüd minu kõrval istunud toidukottide järele. Ma naeratasin omaette ning hüppasin autost välja. Ta teadis niigi hästi, et mul polnud plaaniski neid kotte tassima hakata.
  "Noor preili!!" Kuulsin nooruki häält seljatagant hüüdmas minu järele. Mu suunurgad tõusid, kuid ma ei pööranud end ümber.
  "Heii pisikee," tuli järgmisel hetkel mustjaspruunide silmadega neiu minu poole kohe, kui mind märganud oli. Tütarlapse näole kerkis soe naeratus ja lokkis, pikad juuksed lehvisid jooksmisest tekkinud tuule käes. Järgmisel hetkel, mida mäletan, olin langenud tema sooja ja sõbraliku kallistuse ohvriks.
  "Gina.." väljus minu huulte vahelt ja ma heitsin enda näo neiu õlale, kohevate juuste sisse. End tugevalt tema keha vastu surudes tundsin, kuidas väikese keha süda tuksleb vastu mu rinda. Äkki peksles tema süda nii tugevalt jooksmisest? Või minu nägemise rõõmust? Aga miks ka mitte mõlemast. Seda teadis vaid Gina.
  Meil kõigil on ju see üks inimene, kelle embuses me tahaksime veeta terved päevad ja ööd, eksole? Ja samal ajal, kui teie kujutate ette seda kindlat vastassoost isikut (või enda ema), siis mina kujutasin ette just seda teismelist. Ja mitte sellepärast, et ma lesbi oleks. Ei. Vaid just meie koos veedetud mineviku ning tema suurepäraste kallistamisoskuste pärast.
  "Ma kartsin juba, et sa ei tulegi," kuulsin teda nukralt minu kõrva sosistamas. Mu ninna valgus kipitav alkoholi lõhn ja seda tundes üritasin aeglaselt enda keha tema omast eemaldada. Nii raske kui see ka poleks, mingil hetkel pidime seda niigi tegema.
  "Jah.. tead.. süüdista seda tigu rooli taga.." naersin ma, viibates peaga meie taga seisva bemmi suunas. Mis seal parata, ka mina olin juba autos mõned lonksud viina alla neelanud ja ei käitunud väga lugupidavalt teistest tagarääkimise suhtes.
  Gina naeratas ning haaras mu käest, vedades mind edasi. "Tule, ma pean sulle midagi näitama enne kui pimedaks läheb," lausus ta, hääles selgelt kostuv õhin. "Me käisime siin ringi nii kaua, kuni rahvast veel polnud. Ja siin on lihtsalt IMELINE," ta pööras pead minu poole ja naeratas. Ma naeratasin vastu ja üritasin tüdrukuga sammu pidada.
  "Ma kuulsin ja, et siin olev loodus on fantastika" vastasin elavalt, vaadates ümberringi. Päike oli juba horisondi taha magama pugenud, kuid sellegi poolest oli taevas veel hele. Meid ümbritsesid pikad ja tohutult jämedad okaspuud, mis kõikusid vahetevahel puhuvate tuulehoogude käes. Linnud laulsid kõrgetel okstel enda uinutavat viit ning inimeste naeruvadin kadus iga sammuga aina rohkem peitu. Kuid peagi peletas salapäraselt tekkinud vaikust kõlaritest kostuv tümps.
  Muusikast ja inimeste naerust eemaldudes, leidsime mõlemad enda eest varsti läbipaista veega jõe. Selle liikuva, maagiliselt särava vee kaldal kasvas paks ja pehme sammal, mille sisse mu uued musta värvi tossud aina sügavamale vajusid. Jõevesi voolas raskelt ning aeglaselt mööda tema jaoks loodud laia teed pidi edasi, eesmärgi poole, ükskõik mis see ka olnud poleks. Ja see ei omanud tähtsust, niikaua kuni tal oli olemas siht. Siht, mida rohekalt sinine veekogu armastab.
  "Vau.." tuli üle mu huulte endalegi ootamatult. Hiirvaikselt seistes silmitsesime jooksva vee kulgevat teekonda.
  "Ma olen seda juba näinud ja ikka võtab see mind sõnatuks.." vastas Gina samasuguse lummatud hääletooniga. Kuid tüdruku hääl kostus minu kõrvu eemalt, kusagilt kaugelt. Justkui seisaks see habras neiu teisel pool jõge ja üritaks minuga ühendust saada. Tundsin tõmmet käest.
  "Aga see polnud see, mida ma näidata tahtsin..". Järsult ärkasin sillerdava vedeliku lummusest ja jooksin temaga kaasa.

  "Oled sa kindel?" kajas minu hääl vastu pragunenud kivist seinu. Me seisime kahekesti hiiglasliku koopasuu ees. Minu käsi pigistas Gina kätt ja tema oma haaramas tugevamalt minu järele.
  Ma pöörasin kahtlevalt pead neiu poole, et otsida enese julgestuseks tüdruku mustade silmade pilku, aga pettumuseks leidsin teda silmitsemas suurt, süsimusta koopasuud. "Miks just see koobas," küsisin enda mõtetes ja vaatasin tagasi mäeküljes asuva augu suunas. 'See tundub nii kodune, nii soe, ent samas ka õõvastav ja petlik..'. Sel hetkel ei leidnud ma enda tunnetele seletust kuni tänaseni.
  "Kas sa usaldad mind?" vastas ta mu valjult esitatud küsimusele küsimusega. Järsult mu kurk muutus kuivaks ja ma neelatasin. Valjult. Kas ma usaldasin teda? Muidugi ma usaldasin Ginat. Tema oli tegelikult ainus, keda ma terve selle suure rahvamassi seest kõige enam oleksin usaldanud. Aga kas ma usaldasin seda koobast, oleks õigem küsimus olnud.
  "Gina.." ma kahtlesin, kuidas noorukile seda öelda ilma teda solvamata. "Ma armastan sind enda sõprade seast kõige rohkem. Muidugi ma ka usaldan sind. Aga ma, jumal küll, ei usalda seda koobast.".
  Me pöörasime samal ajal enda pead üksteise poole. Tema silmad naeratasid, olid soojad ja täis rõõmu. Minu silmad värelesid. Ma kartsin. Kartsin pimedust ja tundmatust.
  "Ma käisin siin varem. Siin oli lummavalt ilus. Palun tule kaasa, usalda mind," ta tõstis meie kramplikult kokku seotud sõrmed enda silme alla ja asetas minu heleda käe peale enda oma. Gina käelaba oli päevitunud, pruuni värvi ja pisike. Selline, mille peale hoopis sina paneksid julgestuseks enda käe, mitte vastupidi.
  "Olgu.". Ma pöörasin enda pilgu tagasi pimedale koopasuule. "Sina lähed ees. Ja näita palun telefoniga valgust.. muidu ma komistan ja kukun ja löön enda pea vastu kive ära.".
  Gina naeris enda säravvalget naeratust ja lasi teise käe rippu. Aga seda kätt, millega ta minu omast kinni hoidnud oli, neiu lõdvaks ei lasnud. Ma oleksin kangesti sellel hetkel teada tahtnud, mis tema peas toimus.

  Me ei pidanud pikalt kõndima, kui juba leidsime endi eest imelise paiga. Jõeveest koopasse tekkinud veekogu röövis minult kogu mu tähelepanu ja jättis järele vaid hingetu keha. Olin nõiutud koopa süvendis oleva vee väikeste lainete särast, mida tekitas koopalaes olevatest avadest sisse roniv valgus. Valgus, mis paistis otse tiigi taolisele moodustisele ja pani tema vee kumama eriliselt rohekalt.
  "Kaunis.." kuulsin neiu häält vastu koopaseinu põrkumas. Ma tahtsin öelda midagigi, kas nõustuda temaga või keelduda, anda mingitki märku enda kohalolekust, kuid olin jõuetu.
  "Tead, ma tahan tulla siia homme hommikul tagasi ja käia korraks ujumas.." rääkis ta pehmel toonil. Ma tundsin enda käelaba ümber õrna pigistust ja sain aru, et ta üritab minu käest reaktsiooni nuruda. Kuid Gina.. su soov ei kandnud kahjuks vilja.
  "Aga praegu oleks juba liiga hilja, kisub pimedaks. Lähme nüüd teiste juurde tagasi, nad on arvatavasti lõkke ka juba üles teinud.". Aga ma ei suutnud tüdruku sõnadele keskenduda. Ma tundsin, nagu ma tahakski siia jääda. Ja üksi. Üksi, koos veekoguga.
  "Mine ees, ma tulen järele.." ütlesin uimase häälega, astudes veekogule lähemale. Need olid esimesed sõnad, mis mu suu välja voolida suutis pärast selle vaatepildi nägemist.
  "Celicia?" kuulsin nooruki murelikku häält, kuid ma ei teinud välja. Ma tahtsin olla üksi. Veekoguga. Ehksiis veekoguga kahekesi. Või kolmekesi? Aga ma ei teadnud veel, mis mõttes kolmekesi. Hetkel teadsin vaid seda, et Gina polnud see kolmas.
  "Celicia??" kuulsin tema häält juba selgemini ja kõvemini. Kuid ma astusin teisegi sammu veekogu poole.
  "CELICIA!" kuulsin tema hüüatust ja ta tiris mind käest. Nagu transist, tulin teadvusele tagasi ja vaatasin Ginale arusaamatult otsa.
  "Mida?" kuulsin ennast vaid küsimas, minu helesinised silmad puurisid tüdruku kauneid näojooni.
  "Sa kadusid ära kuhugi.. Enda mõtetesse.. Pole vahet," ta raputas arusaamatult enda kuldseid lokke, rohekas koopa valgus andmas neile kerget alatooni. "Tule nüüd, lähme teiste juurde," lausus ta ainult ja tiris mind kaasa.
  Ma ei tea, kas olla tänulik et Gina mind kaasa tirinud oli,  sest sain veel kauem sel momendil elus olnud sõpradega aega veeta.. Võisiis olla vihane, sest võibolla poleks mitte ühtegi asja juhtunud kui oleksin jäänud sellesse koopasse üksi.. Võisiis kahekesi.. Või kolmekesi..