Suve teine võimalus

Osa 1

"Emma!" Hüüdsin oma õde, kes siiani polnud oma asjadega alla tulnud. Meie onu autojuht oli juba maja ette jõudnud, kuid nagu alati, ei olnud Emma õigeks ajaks valmis. 

Avasin oma suu, et teda uuesti kutsuda, kuid sulgesin selle sama kiirelt, kuuldes ülemiselt korruselt kiireid samme. Viimaks ometi oli ta valmis saanud. Mõni hetk hiljem ilmuski mu õde treppidele, 2 suurt spordikotti, käekott ja hiiglaslik kohver käes. Kuidas ta neid kõiki kanda suutis, oli üle minu mõistuse, kuid ta tuli toime. 

"Me ei koli sinna." Tuletasin talle meelde, nähes teda silmi minu poole pööritamas. 

"Me lähme terveks suveks sinna." Nähvas ta mulle, trampides minust pahaselt mööda. Ta oli juba nädal aega halvas tujus olnud ning ma teadsin teda liialt mitte torkida. See oleks lõppenud lihtsalt ühe suure tüliga ning kuigi ma olin juba piisavalt vana ja mõistlik, oli minu jaoks üle võimete temaga mõistliku aja jooksul leppida. Ta oli lihtsalt nii pika vihaga. 

Õnneks ei olnud seekord siiski mina teda paha tuju põhjuseks vaid hoopis meie ema, kes meid terveks suveks vanaema juurde sunniviisiliselt saatis. Me olime püüdnud teda küll ümber veenda, kuid tulutult. Ta arvas, et ta oli ära teeninud ühe pika suvise puhkuse ning see ei hõlmanud kahjuks meid. Nii et ta saatis meid endalt jalust ära. Teda polnud täna isegi kodus, et meid minema saata. See tegi haiget, kuid see ei olnud midagi uut.

Haarasin põrandalt ka mõlemad oma spordikotid ning järgnesin õele, lukustades maja ukse enda järelt. Autojuht oli juba autost välja tulnud ning avas pagaasnikut, et meie asjad sinna mahutada. 

"Tervist preili Lola." Tervitas Edward mind viisakalt, millele ma naeratuse saatel samaga vastasin. Edward oli mu onu autojuht olnud nii kaua kui ma mäletasin ning kuigi ma olin sadu kordi palunud tal mind lihtsalt minu nime järgi kutsuda, ei suutnud ta preilit selle eest kuidagi ära jätta. Nüüdseks olin ma juba alla andnud, leppides sellega. 

"Teie vanaema on väga elevil ning ootab teid juba." Kinnitas ta sõbralikul häälel, mille peale ma noogutasin. Ma teadsin, et vanaema ootas meid juba pikkisilmi. Me nägime teda harva ning kui ema oli talle oma idee meie sinna saatmise kohta välja käinud, oli ta sellest koheselt kinni haaranud ning ema selles täielikult toetanud. 

Emma viskas oma kotid auto juurde jõudes maha ning ühele ära hellitatud teismelisele kohaselt ronis autosse, tõmmates ukse enda järel pauguga kinni, mis mind võpatama pani. Naeratasin Edwardile vabandavalt, ulatades talle oma kotid ning läksin siis samuti autosse ära. 

"Ma tean, et see ei ole just ideaalne, kuid palun püüa end üleval pidada. Vanaema ei ole selles süüdi ning ta ei oleks kuigi rõõmus, kui sa kogu selle aja tujutseksid." Alustasin ettevaatlikult oma palvega, et talle tuld mitte juurde keerata. Emma oli hetkel nagu suitsev lõke, mis oli iga hetk tulde puhkemas. Selleks ei olnud enam palju vaja. 

"Siis ta poleks pidanud emaga kampa lööma." 

"Ja ütlema, et ta ei taha meid enda juurde? Sa tead kui palju ta meid igatseb. Kui ta saaks, võtaks ta meid enda juurde püsivalt elama." Kaitsesin vanaema. Loomulikult oli ta emaga nõus olnud. Miks ei olekski pidanud. Ta nägi meid nüüd vaid paar korda aastas ning Emma oli alati oma sõpradega nii hõivatud, et ta ei tulnud minuga kunagi vanaemale külla kaasa. Ma teadsin, et ta armasta meie vanaema väga, kuid ta prioriteedid olid veid paigast nihkunud.

"Ma ei koliks sinna pärapõrgu kunagi." 

"See on 3 kuud, kõigest kolm kuud. Ja siis oleme kodus tagasi ja kõik on jälle normaalne." Püüdsin teda lohutada, mille peale ta vaid turtsatas, surudes omale kõrvaklapid kõrva, millest koheselt valju muusikat kostuma hakkas. Ohkasin, püüdes endale mugava asendi leida. Ees ootas pikk ja igav sõit.