Mitch

1.

k o h t u m i s e d
BRISTON

GARRETT

Mu käed on märjad. Lihaveest ja higist. Raputan kätt prügikasti kohal, kuhu viskan ka ühekordsed kummikindad. Masinate katkematu rütm peksab üles soolaseid lõhnu. Tootmislindid on kaetud rasvaga. Maas vedelevad vaevumärgatavalt väiksed plastpakendite tükid. Siin on külm. Aga lihalõikusosakonnas on veelgi külmem.

Jätan maski seniks suu ette, kuni jõuan garderoobi. Suur osa õhtuvahetuse töölistest on juba jõudnud hakata riideid vaheta, kuid keegi ei kiirusta. Enamikel meist pole tänasest õhtust suurt midagi oodata peale päevaste kordussaadete ja külma toidu.

Tõmban määrdunud fliispusa endal üle pea. Jõudnud selle vaevu pingile panna, kõnetab mind Caleb, kes vaid valge saunalina puusade ümber, ja lai naeratus näol, mind vahib. "Noh, Garrett, oled tänaseks valmis?" küsib ta, paneb oma käe sõbramehelikult mu õlale ja pigistab siis seda viivuks.

"Valmis milleks?" pärin ma nullis entusiasmiga. Võtan tööpükste taskust võtme ning keeran sellega lahti oma kapiukse. Näen esimese asjana oma telefoni, mis mul nädal aega kadunud on olnud. Kuid telefoniaku on täis.

Kuulen Calebit enda asjades sorimas. "Aa, see," täheldab ta mind vaadates. "Keegi leidis selle tööpingi alt. Ma panin su kappi."

Mees tõmbab endale aluspükse jalga, seejärel musti pikkade säärtega sokke. Ta teeb oma silmad suureks ja vaatab mulle nõudvalt otsa, nagu ei saaks ta aru, mida ma vahin. Võtan kapist välja oma seljakoti ja ütlen, mis mind häirib: "Kuidas sa mu kappi said?"

"See oli lahti," vastab ta muretult ja kinnitab oma püksivöö.

"Ma panin kapi lukku. Ma alati panen."

Caleb pööritab silmi. "Rahune maha mees, elu ei ole vandenõu," kostab ta endale üleliigselt deodoranti peale lastes, nii, et terve meie hingatav õhk täitub mehise lämmatava mürgiga. "Ju siis täna jätsid lahti noh. Mida sa küsid nii palju?"

Laskmata mul midagi rääkida, seletab kutt edasi: "Aga kuule persse see. Tule kluppi minuga täna. Visiooni. Seal täna kaks shotti ühe hinnaga."

"Jätan vahele."

"Ära ole selline kogu aeg," mangub Caleb. "Ise räägid, kui sitt töö see on ja kuidas sa tahad siit ära saada. Lähme siis täna ööseks ära, noh. Elu vajab elamist."

Silitan pöidlaga oma kergelt mõranenud telefoniekraani. Liiga palju imelikke asju on viimasel ajal juhtunud.

Tööpükse jalast tõmmates ütlen ma Calebile taaskord ära, kuid seekord ta nurisedes sellega ka lepib. Kuna öine vahetus hakkab kohe saabuma, tõstan riiete vahetamisega tempot. Kui ma bussist maha jään, ei jää mul muud valikut, kui siin järgmise vahetuse lõppu oodata või jala linna kõndida.

Õhk kombinaadi ees on rõske. Atmosfäär lõhnab nagu muld ja midagi roiskunut. Töölised liiguvad oma asjadega bussile, kus ambitsioonidega inimesed ajalehte või head raamatut loevad. Teised valgustavad telefoniekraanidega oma kahvatuid õliseid nägusid ja taovad oma pakse sõrmi aeglaselt vastu kuvarit.

Õõtsun teistega ühtselt igas jõnksatuses, mida kiirusega liialdav vana buss teeb. Täna on roolis pahur Igor. Inglise keelt räägib ta halvasti. Või ei taha rääkida. Bill mulle meeldis, aga tema sunniti pensionile.

Mõnekümne minuti möödudes hakkavad lähenema massiivsed kortermajad, mille ühetaolistes akendes kumab kollane valgus. See on kole tööstusrajoon ja siin pole imetleda midagi muud, kui inimeste pühendumust päevast päeva edasi minna. Igor peatab siin bussi ja töölised valguvad majade vahele laiali.