Leida Lotta

Kirjutamata reeglid

Mis see oli? Maagia või silmapete, kumbki neist pidi see olema. Kergitasin oma silmi uuesti ühendades need tema omadega. Meie vahel olid mingid nähtamatud niidid, mingid punased lõnga jupid. See oli vist side ehk isegi teadmatu ühendus. Kõhedus lükkas mind temast sammu eemale. 

"Ma ei taha kuhugi minna," laususin ma. 

Ma kõndisin väiksele valgele diivanile proovides sellest nõidusest mööduda. Istusin riidehunniku kõrvale, mis ulatus mulle peaaegu õlani. 

"Aga ma ei mõista," tunnistas tüdruk, kel pilk vajus morniks ja lõhestas minu jaoks reaalse pilgu ta palgelt. 

"Nimelt otsin ma ise Dimitrit siit varjuteatrist, seda mida sina," joonistasin sõrmedega üle ta seisva figuuri, "siin teed, see ei huvita mind grammi eest." 

Hah, ma murran su üleloomulikust jõust vabaks. Säh sulle, mõtlesin ma endamisi. Ma olin väga rahulolev.

"Aga ma arvasin, et sa...vahet pole," ta katkestas. 

Tüdruk kõndis oma kummuti juurde ning hakkas karbist otsima omale sobivaid kõrvarõngaid. Ta vaatas mõtlikult kord üht valikut ning siis teist. Mingid rippuvad vidinad need igatahes olid. Ma ei valeta kui ütlen, et ta oli tõeliselt jalustrabav. Aga mind häiris see, et ta oli mulle liiga tuttava olekuga. 

"Miks sa siis siin oled?" 

"Ma ei leidnud ta kabinetti, mõtlesin, et sina aitad," ausus pidi olema naiste arvates pluss, seega otsustasin seda kasutada. 

"Olen ma sul mingi maakaart või?" ütles ta pannes neid tilbendavaid asju kõrva. 

"Mulle meeldib su terav keel." 

"Dimitri kabinett on sissepääsu juures kolmas uks paremal." 

"Ja sa siis oled siin kes...?" küsisin ma tõustes istumast. 

"Kas mu riietustest pole siis seda juba näha või?" 

"Nagu mitte eriti jah," kiusasin ma tahtlikult edasi, et näha kuhu see mind viib. 

"Sa oled võimatu," pööritas ta lisaks sellele ka oma siniseid silmi. Sinisilmne. 

"Vähemalt pole ma ühiskonna kõntsakiht," kavalusest muigasin ning pilgutasin üht silma, mille eest teenisin ma korraliku kõrvakiilu. 

"Ma pean tööd tegema, ma ei taha su lõusta mitte kunagi enam kohata." 

Oli alles põrguline, ta astus enesekindlalt uksest välja ning lõi selle siis pauguga kinni. Ma hõõrusin veel oma valusat põske ja suundusin ise ka ruumist lahkuma. 

Nüüdseks oli koridoris õhk maha rahunenud ja inimesi ei olnud enam nii palju. Tee Dimitri juurde oli vaba ning ülejäänud aeg hõljus mööda tähelepanemata. 

"Meie mängime reeglite järgi, mis on kirjutamata, mõistad?" mühkas ülbe näoga Vlad pannes oma viltuse sõrmega käe mu õlale. Ma vannun, et kui see muie ta suul veel mõni minut kauem tantsiks annaksin Vladile ühe obaduse.

Hoolimata kahest kapi suurusest õllekõhust, mis nii paremal kui vasakul seisid, katsusin rahulikuks jääda. Keerasin pilgu Dimitri poole nühkides ennast nahktoolil ebamugavusest.

"Kirjutamata reeglid Ragnar," tuletas Dimmu meelde. Ma hingasin teravalt sisse ja jälgisin teda alt kulmu. Kas ma olen tõesti valmis seda tegema?

Tal oli midagi käes, ta oli midagi püüdnud. Kuigi ma pidasin Dimitrit oma sõbraks, kes mind vahete vahel aitas, ei usaldanud ma teda grammigi. Olgem ausad, isegi võõras saaks aru, et sellel mehel on mingid konksud lepingute taga, et omakasu teenida. Mul olid veel vabad käed tegemaks otsuseid aga kui kauaks?

Siis ma sain aru, mis Dimitri sõrmede ning jõleda muige vahel läikis, minu uhkus.

"Niiet," kustutas mees sigareti tuhatoosi nõjatudes mugavalt istuma tagasi, "kas sa kirjutad alla?" küsis ta.

Keda huvitab, mul pole oma uhkusest sooja ega külma, haarasin pastaka ning kritseldasin paar krõnksu tühjale ootavale paberinurgale. Sinna mu vabad käed läksidki. Kui olin paberilehe uuesti tema ette lükanud vajusin oma pähe kerkinud mõtetesse.