Tundekasvatus

31 5 2
                                    

Mul oli liiga ebamugav. Dressika selg ja varrukad hakkasid läbi vettima, muutes kogu kanga ära ütlemata raskeks vastu mu nahka. Taevas oli uuesti nutma hakanud. Nokia kriibitud ekraan näitas täis tiksuvaid 22 minutit. Libistasin telliskivi suuruse mobla tasku sügavusse tagasi. Ühe minuti pärast on mu ees auto, mis viib mind kuhugi. Kuhugi kellegagi. Kuhugi kellegagi kusagile. Minut, 60 sekundit ning, kes teab kui palju millisekundeid ja sajandikke veel. 

04:44. Aeg on, sai ja oli täis. Ühestki sõidukist polnud haisugi. Esitulede sähvatusi polnud. Oranzid lambid puu latvade kõrgusel virvendasid, sest ilmselt polnud riigil raha, et korralikke kaableid soetada. 

Summutatud kuid siiski piisavalt vali klubi muusika kostus nurga tagant kust justkui pikselöögi kiirusel sõitis mu ette vana punane Lada, mida seisma jäädes kaunistasid täiesti pesu ehtsad, pruuni roostega uksed. Autol olid kahvatud hõbedased veljed, mis meenutasid pigem vanaema vaarikamoosi purkide kaasi. 

"Kuule töll, täna tuled autosse vä?"  lõugas võõras tüüp alla libisenud akna tagant, kes oli sama kiilakas kui talvine jää. 

"Muidugi." 

Hetkel, kui vana, peaaegu küljest kukkuda ähvardava ukse avasin, lendas vastu mulle ahvatlev suistu aroom. Kuidas isutavad tubaka molekulid mu ninasõõrmetes kõditasid. Ma hingasin nii sügavalt kui vähegi sain. Väikses autos oli kohutav lõhnabukett. Üks hetk auras ringi hall suits, mis oli kõige ilusaim asi. Järgmisel hetkel lisandus sellele veel räige higi ja kuse hais, mis polnud nii ahvatlev kui esimene pakkumine. Lisaks mulle ja kiilakale, istusid autos veel kaks meest. 

"Sa pead vist bossile väga meeldima, et kell pool 5 spets sulle auto järgi saadedake või mis, poisike?" 

"Me oleme ammused sõbrad jah," vastasin raskustega üritades mitte kokutada. Ma tahtsin suitsu. Ei, ma vajasin suitsu. Hammustasin põske proovides samuti oma käsi kontrollida. 

Juht lõi kõrval istuvale habemega mehele vastu pead: "Kuule töllakas, anna meie sõbrakesele suitsu, tal on vajadus ju näkku kirjutatud."

"Vlad on mu nimi," ütles tüüp, kes viskas mulle lömmis, ära istutud suitsupaki, mille vahelt pudenes sõrmede vahele pruune tubaka helbeid. 

Teda vaatama jäädes nuhkisin kiiresti ühe pika valge toru pakist välja ning asetasin huultele. 

"Tuld on kellelgi või?"  küsisin. 

Ees istujad mõmisesid midagi omavahel hakates taskutes sobrama. Minu kõrval lesiv mees ulatas sinise tulemasina. Loomulikult võtsin ma selle vastu. 

"Olge te tänatud kutid," ning ühe ainsa sädemega süütasin ma sigareti. Ja enese hävitamine võis alata. Tubakas langes mu sisse nõnda hellalt kui väike valge linnu sulg, ning see rahustas mind täielikult. 

Peagi nägin, kuidas kiilakas ulatus automakini ning hetkega keerati vali muusika veidike vaiksemaks ja pöörduti küsimusega minu poole. Tahavaatepeeglist silmasin kiilaka pea nuppu ning puurivaid silmi, vahetamas pilke ees oleva märja linnateega ja minu pupillidega. 

"Noh räägi siis meile kah, kuidas sa meie Dimmut tead," uuris üks nendest. 

Teadmata, mida vastata lajatasin vaid: "Ta aitab mind." 

"Mis moodi aitab?" puuris Vlad edasi. 

Auto justkui lendas igast kurvist läbi, mis pani mind rohkem ukse poole kallutama. Haarasin ees seisvast seljatoest kinni, vaatasin hoolikalt meeste ilmeid ning vastasin: "Noh teate ju küll."

Asetasin end istmele korralikult istuma tagasi, kustutades salaja sigareti ukselingiga. Mul polnud enam mingit suitsu isu. Kogu selline ristküsitlus pani mind higistama. Selja tagune hakkas aina rohkem soojemaks ja rõvedalt niiskeks muutuma. Mida nad teada tahtsid? Kuna rasked ajad olid Eestis käes ning raha mul enam polnud, panin ma pooliku suitsu, vihmast veel veidi märjaks jäänud taskusse.  

"Ah, et sina oled siis meil selline poisike," taipas korraga kiilakas ning teda hakkas saatma vali naer. 

"Tead sa, mis Ragnar, me siin oleme ühte koma teist kuulnud, et sa noh oled bossile võlgu. Meie soovitame sul maksma hakata, sest muidu, noh, sa tead vist isegi eksole. Hakkame sulle veel tundekasvatust tegema," rääkis Lada roolist tugevalt kinni hoidev juht, kes hakkas peale hetke tõsidust, madala häälega peaaegu lõuates naerma. Peagi ühinesid Vlad ja kolmas võõras mees, kes mind oma küünarnukiga veidi müksas. 

Ma vaatasin koheselt tema poole. Ta tõstis oma käega jaki äärt, mis avaldas mulle ühe kena vaatepildi. Käsi puusas viskas mees pilku minu peale ja hiljem ka musta püstoli peale, mis võõra püksi kummi vahel ilutses. 

Tundsin kohe, kuidas nähtamatu külm higimull otsa ette prantsatas. Ma poleks pidanud hirmu tundma, vaid oleks pidanud kõva meest mängima. Aga ükski lihas ei allunud mu käsutusele, seega ma lihtsalt istusin sellel räpasel istmel, haisvas autos, kolme võõraga, sõites, ma ei tea kuhu. 

Teades Dimitrit, pole mul õrna aimugi, mida ta mulle plaaninud on. Kas ma üldse oma korterisse tagasi jõuan? Või valmistun hoopis mullasängi pikutama?  






Leida LottaWhere stories live. Discover now