Leida Lotta

Tallinna katte all

Valget portselani mööda oli alla nirisenud kuivanud pruun kohvirada. Südaöösse saatsin huultelt roppusi.

"Türa!" kukkus mõrult suust.

Uus kortsutatud paberipall lendas peost põrandal lesivasse hunnikusse. Mu käed värisesid vaikselt ning ebaühtlaselt. Ma ei tea, kas oli see mustast, surma maitsega kohvist või hoopis hirmust, mis julgust iga hinnaga must välja näpistas. Suitsukonid konutasid klaasnõus. Pinnasel magas õrn kiht halli tuhka. Nurjatu karmiinpunane hõõgus huultest eemal. Tunnetasin, kuidas alatu nikotiin kogu mu keha lõõgastas ning kuis see kätest ka värina minema peksis. Libistasin vaikselt end toolil kössi. Sõrmed jooksid ahastusest läbi juuksepahmaka, mis otsmikul hõljus.

Tulemused, tühjad tulemused, millest ükski ei viinud mind Lotta leidmisele lähemale. Isegi mitte millimeetritki. Ühegi juhtlõngata lõpetas politsei aasta peale tüdruku kadumist juurdluse. Kuid mitte mina, ma olen proovinud oma õde leida iga päev. Mu selja taga on magamata ööd, vihast pungil minutid ja tunnid. Oli hetki mil uskusin, et hakkan hulluks minema aga mul polnud nende hetkede jaoks aega. Kuhu kaovad teadmata kadunud inimesed?

Haarasin lauanurgal konutava Nokia ja surusin klahvidelt kokku numbri. Kutsus. Lülitasin kõne paanikas kinni. Mida ma oleks talle öelnud? Oi, et ema, su suurepärane poeg on oma sitakoti aastatest üle saanud ja Lotta leidnud. Hah, ma ei usuks isegi seda.

Kargasin äkitselt püsti haarates teksatagi lahti olevalt diivanilt. Suundusin teadmatus suunas Mustamäel taevani sirguvate kortermajade vahelt mitte kuhugi. Tuul jooksis mulle otsa ning kükitas ennast mu t-särgi alla.

Mõnikord tungisid päikesekiired läbi mu neljanda korruse akende, ulatusid laest kuni põranda plaatideni, mille saatel tolmukübemed lendlesid kui haldjad sätendamas valguse käes. Päriselt neid kordi juhtus vaid käpu täis, sest minust oli saanud inimene, kes jälestab päeva ja päikest. Võibolla olin ma hoopis öökull? See oleks ju lahe, mõtlesin endamisi ja kujutasin enda selja tagant välja tungimas sulelisi tiibu. Muie suul taganes peaaegu silmapilkselt. Minu väikesest korterist oli saanud minu kamber. Aga täna öösel, oli seal õhk raske ja pressis mind majast välja.

Öösiti oli Tallinnal teine kate. Selle tumeda, kollaste tähtedega kaetud katte all liiklesid teistsugused inimesed. Neil, kel sõpradeks on vanad ja tumehallid BMW e30, valgete velgedega ning tumerohelised Adidase kilekad sama värvi dressidega. Neil on midagi või nad otsivad midagi. Käes hele õlu tumedas klaaspudelis, taskus 100 krooni ning kiiret kähkukat peale higiseid klubisid ettejääva tüdrukuga.

Päeval aga omakorda seilasid linnaosades uut tüüpi isiksused. Need, kes loovad peresid, kes hoolivad ja armastavad. Kes päeval lähevad jäätist ostma, päike nii rahulikult sillerdamas ja paitamas kauneid, blonde kiharaid ja pruune sääri kleidi äärtest. Ma vihkasin neid peresid, sest neil oli, mida mul polnud. Ja ma ei mõtle blonde juukseid ega kena, kuldset, vahvli tooni säärejooksu vaid ühtset peret. Kust pole laps mingite värdjate poolt röövitud ja teine laps poleks hulluks minemas.

Tallinn kandis ka selliseid inimesi, kes otsisid ööst probleemide lahendusi, kes ihaldasid ööd üle kõige. Öö ootamiseks kulub mul 12 tundi. Tänavad abistasid unetuid, eksinuid, põgenenuid, vihatuid kui ka mind ja paljugi teisi olendeid, keda kutsume inimesteks.

Koperdasin mööda neid samu kõnniteid koos nende naiste ja meestega kui äkitselt tabas mu oimukohti terav ja kiljatav valu.

Nende samade inimeste hulgas on ka need inimolendid, kes röövisid Lotta.