Hoia mind

Hoian sind

Kord minult küsiti, miks valisin enda kõrvale sellise jõleduse, koorma. 

Ah, tema keha on vaid luu ja nahk, vanemad kriminaalid, idioodid; hea, et pokri pisteti. Raudselt läheb ise nende jälgedes, värdjad sigitavad ikka värdjaid, tead küll. Ja üldsegi on tema nahk põletusarmidest nii deformeerunud, on täiesti ime, et veel tänavalgi ringi julgeb kõndida.

Ma praksatasin pooleks nende ninad ja rohkem nad ei küsinud.

Tema põrgulikult kaunis hing jäi neile suletuks, kättesaamatuks, olematuks. Mulle meeldis mõelda, et mina olin teistsugune. Ma nägin kardinate taha, me hingasime ühesugust õhku. 

Meile mõlemale oli armastav puudutus võõras. Üles kasvades olime saanud tunda vitsa ja rihma, mitte kallistusi. Esimesel korral, mil teda oma värisevate käte vahel hoidsin, tundsin, nagu oleksingi selle jaoks siia ilma sündinud. Me sobitusime kokku kui vettinud ja räsitud pusletükid, kes viimaks teineteist leidnud, kuid...

Tol korral põrkus ta eemale. 

„Palun ära tee," ütles ta kähedal häälel. „Sa ei tohiks."

Aga ma teadsin, mida ta tegelikult mõtles. Ta ei tahtnud, et ma teda hoiaks, sest ta ei tundnud end selle väärilisena, ta ei tahtnud, et minu sõrmed reostuks tema nahka silitades. Keegi polnud talle varem säärast tähelepanu ja hoolitsust pakkunud.

Ma kallistasin teda iga päev, igal võimalusel, hoidsin temast kinni ja ei lasknud minema enne, kui ta mu käte vahel järele andis ja lõdvestus. Ma pidin talle tõestama, kui vähe mind häirisid tema nahk või armid, näitama, et olen temaga igavesest ajast igavesti. 

Ja ma ise vajasin neid hetki rohkem, kui mulle meeldinuks tunnistada. Ta pani mind unustama mineviku piinad, oleviku mured, olime vaid mina ja tema ja ei keegi muu. Ma armastan sind nii palju, et tahan olla sinuga üks. Ma ei kujutanud ette, kuidas miski muu suutnuks minu tundeid talle edasi anda.

Tema armid ei võimaldanud tal tunda mu puudutust, mu huuli tema kaelal. Talle meeldis soojus, mille endaga kaasa tõin, temperatuure ta eristas, kuigi duši all kasutas ta alati jäiselt külma vett ja soe toit talle ei maitsenud.

Peale paari nädalat ei hakanud ta enam mulle vastu. Ta nägi, et ma ei anna alla ja teen kõik, mis vaja, et tal oleks turvaline ja hea.

Kuu aega hiljem viskus ta sillalt tormisesse jõkke, tuul ja lained peksid tema keha teravate kivide vahel sodiks. Peaaegu sodiks. Ta jäi ellu, kuigi polnud seda tahtnud.

Ma ei teadnud, kust ta oma põletused saanud oli, kuid ta rääkis sellest oma kirjas. Hüvastijätukirjas.

Kell on pool viis hommikul keset jaanuarikuud ja ma istun selle silla äärel, mu sõbra õlg vastu minu oma, suits mõlemil hambus.

„Ma ei taha minna detailidesse, aga sisuliselt ta ütles, et lapsest saati oli teda karistatud keeva veega. Astusid keelust üle? Veekeetjast tulikuum juga jalgele. Ei koristanud oma tuba õigel ajal ära? Käed.

Ta oli viieaastane, kui kodust ära üritas joosta. Paar tänavavahet hiljem püüdis naaber ta aga kinni ja viis tagasi, kus naeratav ja tänulik ema juba ootas. Naaber läinud, tule, lähme vannituppa, kohe.

Isa täitis vanni tuliseima veega, mis kraanist vähegi tuli, samal ajal kui ema röökivat last tugevasti kallitas ja lohutada proovis. „Ma armastan sind, tead? Väga armastan. Aga siis sa lähed ja teed meile nii... Kas see on aus?"

Ja ta visati sisse, ta karjus kuni politsei ta päästis.

Ta ütles, et iga kord, kui ma teda kallistasin, läks ta tagasi sellesse hetke. Ta ei suutnud midagi öelda, sest mälupildid röövisid kõnevõime ja ta tundis end jõuetuna."

„See on küll täiesti putsis," ütleb mu sõber, visates koni jõel lasuva lume ja jää peale. „Mida sa tegid, kui teada said?"

„Ma kirjutasin talle kirja ja lasin ta sõbral selle haiglasse viia. Ma ütlesin, et mul polnud tema kannatustest aimugi ja kuidas ta ei pea mind enam kunagi uuesti nägema. Ma maksin tema haiglaarved kinni, andsin ta sõbra kätte viis tonni juhuks, kui ta teraapiasse või kuskile minna peaks tahtma. Et needki arved hüvitada, ma ei tea."

Mu sõber irvab uut suitsu läites. „Sellepärast siis oledki ülepeakaela võlgades."

Löön talle rusikaga vastu õlga. Oleksin talle kogu loo jutustamist vaat et kahetsenudki, kui ta seda tõsiselt võtta ei suuda. Elu tahtel on ta aga ainus siin ilmas, kes üldse mu seltskonda välja kannatab.

„Vast ikka ei tasu siis," kostub pehme ja valusalt tuttavlik hääl meie selja tagant, „teistele teha seda, mida tahad, et sulle tehtaks, mis?"

Ma ei keera end ümber. Järjekordne hallutsinatsioon, mille need ennist võetud tabletid esile kutsusid.

„Mõtle," ütlen irooniliselt, „maailmas on selliseid türapäid ka, kelle suurim kahetsus on mõnele poisile või tüdrukule armastuse avaldamata jätmine."

Mu sõber naerab sama õõnsalt kui mina. „Jajah, eksole. Ma kahetsen, et ma oma ema ei kuulanud."

Me rõkkame taas, nii naljakas on, et pisarad valguvad põski mööda maha.

„Nad pole õiget elu veel näinudki."