Melanhoolia

°

Neetud maailmas näivad reede õhtud Mustamäe kahetoalises korteris saabuvat kiiremini kui nimetatud ajast laupäeva hommikusse suubumine. Ka pärast esimest tundi kehade kuumuse all lämbuvas ruumis on kõik relatiivselt normaalne. Matthias jagab heldelt kõigile enda isa poolt toodud jooke ja kui Matthias on toas, on Andrei rõdul süütamas ainsa tulemasina omanikuna teiste sigarette. Nad ei salli teineteist. Ometigi ühendab meid kõiki iha pahede järele.

Pärast teist tundi algab tõeline elu ja metsik melu. Enamik pidulisi on end täielikult kaotanud viinashottide meelevalda. Üüratutest kõlaritest kostuva eesti räpi tõttu, mille bass on eranditult ülevõimendatud, on muutunud vagus vestlus üksteisele näkku karjumiseks. Kes pole veel aru kaotanud, teeb seda kahtlemata lähima veerandtunni jooksul. Ainus kaine inimene peol tänab Matthiast kutse eest.

Esimesena lahkub suhteterapeuti tütar.

Andrei tõuseb laua tagant vaaruvalt, kuid elajasliku energiaga ning jõllitab hämmastunult aknast välja. "Te ei tea koletusi! Fuihh!" karjub ta viinapudel käes. "Kas te siis ei näe! Pommitajad tulevad! Kohe-kohe on Tallinn leekides!" Sarisüütaja järeltulija naerab pisarateni. "Te külmad südamed küll siis kõrbevad põhja!"

Matthias kostab: "Tallinn juba põleb, idioot!"

Andrei ei lase tema märkusest end segada. "Meil toidus on tsüaniid ja kraanivees arseen! Seda joon kui bensiini hommikusöögi kõrvale!"

"Tehniliselt on see vähe tõenäoline."

Arsonisti lapselaps jõllitab põleval ilmel äsja kõnelenud neiut. Nähvab talle: "Sa, advokaadi tütar, käi üldse putsi. Advokaatidel ei ole hinge. Hingetust ei sünni hingelist."

On raske öelda, kas advokaadi tütre nägu on tõmbunud punaseks vihast või ihast või viimasest pokaalist veinist, mis oli rohkem kui liiast. "Mul on hing!" kisendab ta täiest kõrist. "Selleks, et mängu võita, on vaja mängureegleid teada. Neid väänata."

"Mis mängu sa mängid?"

Advokaadi tütre ilme on haudsünge, kui ta pea ebamaisel urinal kostab: "Ma kaeban nad kõik kohtusse."

"Kelle?" küsib Andrei.

"Eesti Vabariigi!"

Sel ajal, kui sarisüütaja pojapoeg põrandal vaheldumisi kiledal häälel naerab ja öökimise ja pisarate kätte lämbub, tõuseb advokaadi tütar oma toolist ning toob kuuldavale piduliku kohtukõne: "Mina, Nimi ja Perekonnanimi, kaeban kohtusse Eesti Vabariigi, et ta on petnud ja valetanud nagu mina ja on korda saatnud lugematul hulgal inimestevastaseid kuritegusid. Süüdimõistetule määratakse karistuseks surmanuhtlus!"

Süütaja pojapoeg toob kuuldavale metsiku ulge. See öö on nõiutud. See öö on neetud.

Pärast kolmandat tundi muutus asi kahtlaseks. Matthias on roninud elutoas diivanilauale, rääkides maas väänlevatele pidulistele suuri pühasõnu. Andrei ja advokaadi tütar suudlevad köögipõrandal ja laua taga istuv liiklusmärkide paigaldaja poeg on liikumatult istunud sedasi juba näivalt tunde. Sõnatult. Nagu poleks ta kunagi meiega siin olnudki.

Esmalt vaatan aknast välja tänavale ja siis vaatan poisi kivistunud ilmet. "Miks sa istud siin paigal?" küsin ma.

"STOP-märk on. STOP-märgi taga peab peatuma."

"Mulle näib siit aknast vaadates, et me oleme hoopis STOP-märgi ees."

"Ära ole rumal," kostab kutt lakooniliselt ja jätkab tühimikku vaatamist. Oleks tema ema liikluspolitseinik, oskaks ta teada, kui kaua on sobilik STOP-märgi taga peatuda.

Lähen elutoa diivanile pikali ja jälgin Matthiase ingellikke näojooni. Tema poos on suursugune ja kontrastsed varjud ta käelihastel tekitavad tunde, nagu seisaks minu ees mõni Kreeka jumal. Ta räägib midagi tundmatus keeles - aeg-ajalt malbelt lauldes, siis raevukalt kõneledes. Aru saan ma üksikutest repliikidest. "Vaadake mind! Olen Jumala poeg!" hüüab ta, õnnistatud naeratus suul. "Olen valgus! Olen kink! Olen teie Messias! Te rüübake mu veini, te nautige mu ihu! Ei kohta te Jumala poega, teist. Ei ühtki!"

Keegi maaslamajatest oksendab. Advokaadi tütar oigab köögi põrandal, kui sarisüütaja verd nooruk tal riideid seljast rebib.

Sätin end diivani nurka ning rüüpan väikseid lonkse enda veinipokaalist. Mul isaks on alkohoolik ja emaks melanhoolia.