Sõltuvus \\ 5sos

12. osa

Enne peatükki on mul Sulle väike palve.

KAS SA JUMALDAD 5SOSI? (või armastad või kuulad, whatews)

Kui jah, siis küsi Skyplusi soovikast "She's kinda hot"-i või kuula seda Spotifyst, nii palju kui võimalik või vaata selle videot youtubest.

Peaasi, et me seda streamime kuskilt ;)

*****

"Ema, mis ma kaasa võtan?" Kisasin juba mitmendat korda enda toast, kuna ema polnud mind ikka kuulnud.

"Tule siia, ma ei kuule mitte tuhkagi!" Karjus ema vastu. Huvitav küll, mina kuulen ja tema mitte," Mis viga, kullake?" Surus ema mu laubale ühe musi, kui olin tema juurde jõudnud.

"Mis ma kaasa võtan?" Laususin tüdinult, see lause hakkas juba kummitama.

"Võta kõik, mis sa vajalikuks pead." Naeratas ema hellalt ja kritseldas paberile.

"Nii ma ei jõua ju kuhugi." Vingusin kulme kortsutades. Ma oleks tahtnud jalgu trampida, aga ma polnud enam väike laps.

Ema tõstis korra pea, vaatas seina ja pööras pilgu tagasi paberile, sinna uuesti kirjutades," Näed, need on asjad, mis sul kindlalt vaja läheb, sa võid muid asju ka võtta." Ohkas ema ja asetas paberilipaka mu ninaette," Ja palun tagasta see." Lausus ema, kui ma trepist üles loivasin.

Järgisin ema tehtud nimekirja ja panin enamus asju kotti, mõned panen hiljem selga. Kontrollisin veel kõik asjad üle ja avastasin, et mul pole bikiine.

Vihastasin enda peale, sest mul polnud nende muretsemiseks palju aega. Läksin uuesti ema juurde, kes lõpetas lillede kastmise."Ma sain valmis." Ulatasin paberi talle. Ema võttis selle vastu," ja... mul pole bikiine." Vaatasin enda varbaid, kartes ema reaktsiooni.

"Miks sa varem ei mõelnud selle peale?" Ohkas ema,"No pane end riidesse, lähme ostame need ära."

Mõtlesin eilse päeva üle voodis pikutades. Tore, et viimaks oli kruiis Melbourne'i ja tagasi Sydneysse käes.

Olin ennast hot dog'iks kerinud, kuid peagi hakkas mul palav ja ma tirisin käed teki alt välja. Täna pidi seiklusrikas ja igati lõbus päev tulema. Ja nüüd ma pikutan siin, voodis, kuna mitte kedagi polnud toas ja mu uksekaart oli ema rahakotis, mille ta oli  kaasa võtnud.

Eelnevalt ma helistasin emale, ta ütles, et kohtus oma endise klassiõega, hea sõbrannaga ja ajab temaga natuke juttu. Sellest on juba hea kolmveerand tundi möödas. Come on, sa näed teda ilmselt veel paari päeva jooksul ega ta ära ei kao.

Samal hetkel oli ukse juurest kosta piiksu ning ema astus sisse. Ma tõusin voodist püsti ja noogutasin emale, tahtsin anda märku, et olen valmis.

"Sul raha on kaasas?" Kergitas ema kulme, rahakotti tagataskust välja võttes.

"Tegelikult ega eriti ei ole." Krimpsutasin suud.

Ema ulatas mulle igaksjuhuks viisteist dollarit, mille ma nii või naa kohe ära kulutan.

Koridoris nägin ma kurikuulsat ema sõbrannat, kes lausus mulle, et tema nimi on Ava ja, et tema ja mu ema olid väga lähedased sõbrad, mille peale emps naeratas.

Käisime paljudes poodides, kusjuures mina lahkusin alati tühjade kätega, kui ema ja Ava olid arvatavasti poole enda kuupalgast kulutanud riiete ja muu nänni peale.

Uut ning huvitavat poodi otsides läksime ka baarist mööda, kus silmasin Gregorit, kes lantis tüdrukuid, tehes neile Pina Colada'sid välja. Gregori nägi ka mind. Ta pani sõrme suule ja teise käega näitas ema poole, proovides mulle selgeks teha, et ma emale ei patraks sellest.

Noogutasin poisile ja vaatasin uuesti ema ja ta sõbrantsi poole, kes parajasti astusid järgmisesse riietepoodi.

Ohkasin veidi, sest mul polnud enam üldse isu riideid vaatama minna. Ringi vaadates tekkis mul huvi minna vaatama, mis hubane valgus nurga tagant tuleb. Tuli välja, et seal oli pisike snäkkide ja kommide pood. Sisse astudes oli kõik hoopis rohkem kokku pressitud, kui ma algul arvasin, kuid riiulitele ja lettidele oli nii palju asju mahutatud, et see korvas kõik suuruseprobleemid. See oli justkui minu väike imedemaa.

Lahkusin sellest armsast poekesest tibukollase kilekotiga. Ma jumaldasin selles poes kõike.

Tagasi aatriumi jõudes leidsin ema ja Ava pingilt, nad imetlesid asju, mis nad olid ostnud. See uuesti sõbrunemine läks neil küll kiiresti.

Minu kohalolekut märgates pakkus Ava välja, et võiks minna kohvikusse. Mu ema oli pöördes sellest ideest ning nad ruttasid kohvikut otsima, mina neile järgi vantsides.
Kohvikus oli päris vaikne, paaris lauas istusid üksikud inimesed. Vaatasin veidi ringi ning märkasin Scari, kes mind nähes silmi pööritas ning andis käega märku, et ma tema juurde läheksin. Jäin hetkeks seisma ning jälgisin,kuidas ema ja Ava kahesesse lauda istusid, mind täielikult unustades. Olin isegi päris rahul sellega, et ma ei pidanud ise neist lahti saama.

Istusin Scarleti vastu, tüdruk võttis sel hetkel suure lonksu oma teest.

"Kuule, Scarlet, see pole enam naljakas." Naersin tema muiet nähes.

"Ma võiks sulle sama öelda." Asetas ta tassi ettevaatlikult alustaldrikule.

Tore, et me kokku saime, sest eelistasin teda iga kell ema vanale koolikaaslasele, ükskõik, kui palju me üksteist tunneks.

"Mis puhul sa siis siin oled?" Küsisin Scarletilt, kui olin endale samuti tee tellinud.

"Mu onu töötab siin ja ta sai mulle ja mu paarile sõbrale odavamad piletid." Jutustas tüdruk.

"Miks sa nendega pole?" Olin natuke üllatunud.

"Mul pole eriti ujumise isu." Keerutas ta lusikat oma tees," Me lähme Melbourne's maha." Ütles tüdruk peale mõtisklemist.

"Tagasi Sydney'sse ei tulegi?"  Viisin pilgu ettekandja poole, kes tuli, pisike kandik käes, minu juurde.

"Ei tule, jah." Noogutas Scar.