Tõus

2.

Cathleen istub esikus oma kohvril. Ta ei soovi meie majas rohkem olla, kuid samuti ei taha ta välja ootama minna. Vampiiride pärast vist. Ta ema pidi talle autoga järele tulema. Ma oleksin võinud muidugi ta oma pikapiga ära visata, ent Cathleen keeldus. Ta ütles, et taolist tüüpi, kes lubaks vampiiridel ennast isegi vabalt tagumikust hammustada, ta enda autojuhiks ei võta.

Ma arvan, et Cathleen dramaatitsib kogu olukorda natuke üle.

Varsti on kuulda, kuidas naise ema õuele keerab. Uus kapsaroheline läikima löödud auto nurrub valjult. Tõmban kummikud jalga ja võtan Cathleeni kohvri. Ta poriseb midagi oma nina alla, aga laseb mul koormat kanda.

Mu ämm või nüüd siis juba endine ämm keerab süüte kinni ning väljub autost. Ta tõstab tumepruunide klaasidega päikseprillid ninalt ja põrnitseb mind mürgiselt. Ta kannab peent valget kasukat ja kõrgeid kalleid nahksaapaid, mis karjuvad näkku, et tema tuleb suurlinnast. Ma tean, et ma pole tollele linnakale kunagi eriti meeldinud.

Ta peab mu tööd räpakaks ja mõte, et tema tütar peab maal elama on talle alati vastumeelne olnud. Võibolla talle ei meeldinud ka see, et kord küsimusele jõululauas, kust ma nii head verivorsti ostsin, vastasin ma talle põhjaliku kirjeldusega õige verivorsti tegemise protsessist. Kogu protsessist algusest lõpuni.

"Cathi, mu kullake," naeratab vanem naine ja embab Cathleeni.

Seejärel pöördub eksämm minu poole.

"Finn, selgita mulle, mis siin toimub."

Ma avan suu, kuid Cathleen räägib minu eest. Ta seletab elavalt, kuidas "koletised" on siia maale jõudnud ja terroriseerivad nüüd meid. Veel nimetab ta mind ettevaatamatuks juhmardiks, kes peab vampiire tähtsusetuks pisiasjaks. Saan veel ühe jäise pilgu osaliseks.

"See on täiesti uskumata," ütleb naine,"sul murtakse maha terve lambakari ja sa ei maini mu tütrele poolt sõnagi vampiiridest? Cathleen oleks võinud olla lammaste kõrval järgmine ohver!"

 "Ma arvan, et vampiirid teevad tal ja lammastel ikka vahet. Cathleen pole väga lambanägu."

"Sa ei võrdle mu tütar nende jõledate elukatega!" 

Cathleen haarab mult solvunult kohvri ja viib selle pagasiruumi. Pean kuulama loengut eksämmalt, kuidas ta algusest peale teadis, et ma olen mats ja tema tütrele mitte vääriline kavaler. Lasen tal rahulikult end tühjaks rääkida.

Lõpuks valmis saanud istuvad nad mõlemad autosse ja kihutavad minema. Jään veel hetkeks hoovi seisma. Seejärel suundun puid raiuma.

Peale puupakkude läbistamise heli ei ole kuulda midagi muud. Loodus on kummaliselt vaikne. Isegi tuult pole. Silmapiir tõmbub tumedamaks, kui ma kõigi toimetustega lõpuni jõuan. Tassin halud tuppa ja panen ahju küdema. Soojendan lõunast alles jäänud supi. Helbin leent silmitsedes ahjus põlevat tuld. Majas on samuti väga vaike. Meil oli küll Cathleeniga arusaamatusi ja vaidlusi, kuid õhtuti oli tema see, kes tuppa elu tõi. Tema jutustas ikka huvitavaid lugusid. 

Pesen nõud ära ja olen mõttes juba linade vahel, kui äkki keegi uksele koputab. Heidan pilgu välja. Kottpime. Kes nii hilja veel väljas on? Koputamine muutub valjuks klohmimiseks. 

"Appi! Appi!" kuulen hädist häält ukse taga karjumas. "Avake uks! Palun!"

Kiirustan esikusse. Mu lävel seisab kõhn noor naine. Tema nägu on hirmust kahvatu. Naise heledad juuksed kumavad kuuvalgel peaaegu valgelt. Naine heidab ärevaid pilke selja taha ja selgitab närviliselt: "Mind jälitavad vampiirid. Palun kutsuge mind tuppa! Ma ei taha veel surra!"

Astun ukseava eest kõrvale oodates, et ta sisse tuleks. Nagu ma arvasin jääb ta lävele närviliselt kekslema. Ta vaatab mind segaduses.

"Hallo? Te ei saa mind välja jätta! Kutsuke mind tuppa!"

Astun veel kaugemale peaaegu esikust välja, uks pärani lahti. Tal ei tohiks olla ühtegi probleemi majja tulemisel.

Loomulikult, kui ta just pole...

"Vabandust, kuid ma ei võõrusta vampiire," vastan ma käsi laiutades.