Deemon

II-(I)

„Asume asja kallale;" sõnas ta ainult. Mitte mingit viha ega valu? Igav. „Teid süüdistatakse, et lõhkusite klassis kooli omandit aga teie ütlete, et see pole tõsi. Kas on nii?"

„Jah ma vannun, et mina seda ei teinud." Kallutasin oma pead natuke paremale.

„Hästi. Eks vaatame siis tõe järgi."

Peale paari minutilist kestnud vaikust, kutsus ta mind enda juurde.

„Preili Blacke tulge siia." Kui tema juurde kõndisin, nägin arvuti ekraanil jooksmas videot, kus viis last, kellest kaks tüdrukurt ja kolm poissi lammutasid klassiruumi. „Kas te teate, mis on nende nimed?"

„Jah, ma tean."

„Andge, mulle nende nimed", seda lausudes haaras ta paberi ja pastaka.

Tundub, et sai läeb veel huvitavamaks, kuna ma tunnen natukene viha, sellest mehest välja hõngumas.

„Dania, Bella, Aaron, Jakson, Keil. Käivad üheksandas C klassis." Ta kirjutas minu antud info ülesse.

„Aitäh. Võite tagasi toolile istuda." Kõndisin enda toolini ja istusin sinna. Samal ajal pani Kurkur mikrofooni tööle ja lausus sinna, „Palun üheksanda C klassi tähelepanu. Kelle nimesid ma nimetan, tulla kohe direktori kabineti. Dania, Bella, Aaron, Jakson ja Keil, tulge koheselt minu kabineti. Ma kordan: Palun üheksanda C klassi tähelepanu. Kelle nimesid ma nimetan, tulla kohe direktori kabineti. Dania, Bella, Aaron, Jakson ja Keil, tulge koheselt minu kabineti. Aitäh."

Peale seda lülitas ta mikrofooni välja ja riistas enda sõrmed. „Nii kaua, kui nad tulevad. Sooviksin ma teada, natuke rohkem Preili Taskumäe „suhtest". Kuidas teie sellest teadsite?" Puuris mees mind enda pilguga, milles oli ainult uudishimu. Ma tahan valu.

„Ma satusin neile paar kuud tagasi peale aga ei saanud rääkida sellest, kuna õpetaja ähvardas minu hindeid matemaatikas muuta. Te teate, et matemaatika hinded on ka lõpetaminsel väga olulised. Ning sel ajal polnud veel kaameraid, seega poleks kegi mind uskunud," ütlesin tõe välja.

„Hästi," ohkas härra ja koheselt kõlaski koputus uksele.

„Tundub, et nad on siin," laususin muie näol. Tere tulemast viha.

Direktor noogutas, „Sisse!"

Uksest astusid edasi viis inimest. Mind nähes saatsid nad mulle pilke, mis olid viha ja vihkamist täis ning ma nautisin seda.

Kas ma ikka saan neid inimesteks kutsuda? Oh muidugi saan, nad pole midagi muud, kui kergesti purunevad asjad.

„Võtke istet," kõlas direktori hääl.

„Mida tema siin teeb? Ma arvasin, et teda karistatakse," sülgas Bella vihaselt välja, samal ajal istet võttes aga minust võimalikult kaugel.

„Karitada saadakse täna ikka aga mitte tema, vaid teie,"

„Meie? Mida meie tegime? Tema lammutas klassi mööblit mitte meie!" karjatas Dania hirmust.

Just nii, mine aga edasi.

„Mul on video, mis tõestab, et teie tegite seda. Ärge hakkage seda tagasi ajama," pildus Kurkur kohe vastu.

„Ma ei teeks kunagi midagi sellist," lausus Dania.

„Hästi, vaatame siis koos salvestit," sõnas Kurkur ainult selle peale.

Ta pani käima sama video, kus olid viis last klassi lõhkumas. Rohkem polnud vaja. Nad kõik olid ehmunud ja siis tundsin tugevat viha.

Bella. Anna mulle veel! Karju minu peale ja ütle, kui palju sa mind vihkad! Möirgasin ma enda mõtetes ja see ka toimis.

„Kuidas te julgete! Klassiruumides ei ole lubatud salvestada mitte midagi aga teie panete kaamerad ülesse!" karjus plika, „ Ja SINA! Kuidas sa julgesid seda ära rikkuda! See oli nii hea plaan sind siit minema saada!" Lõugas ta minu peale. Ma polnud teda nii vihasena näinud aga see meeldis mulle nii väga.

„See otsus võeti vastu eelmise nädala nõukogus. Klassijuht peab sellest aga klassile edasi rääkima aga teid ei olnud kohal Preili Zumber ning ärge teie tõstke häält minu kabinetis!"

„Ning teie ei saanud seda edasi öelda! Ma tõstan oma häält kus iganes ma tahan!"

„Seda poleks juhtunud, kui oleksite olnud kohal või siis teie asendaja."

„Pole minu süü, et minul ja mu asendajal oli küüne- ja ripsmetehniku juurde aeg selleks ajaks pandud!"

Veel!

„Nii, preili. Tundub, et see põhjendab ka teie eelmist puudumist ja üle eelmist ning üle üle eelmist ja nii edasi. Te teate väga hästi, et seal viibimine on kohustuslik."

Veel! Tunnen kogu seda viha, mis siin ruumis on ja ma armastan seda.

„Nagu ma seda ei teaks. Te olete seda korranud iga, kui viimane kord, aga tahate teada, miks ma ei viitsi seal käija? Kuna see on kohustuslik, oleks see vabatahtlik käiksin seal hea meelega!"

Kakelge veel ja veel, ärge lõpetage.

„Sa teadsid juba nõukoguga liitudes, et see on kohustuslik ja ma ei kavatse seda muuta."

„No siis otsige keegi teine minukohale aga ma ei loobu nii sama sellest!"

„Selleks pole vajadust Preili Zumber. Ma eemaldan teid koolist kuuks ajaks ja te olete ka nõukogust välja visatud. Te kõik olete koolist eemaldatud kuuks ajaks välja arvatud preili Blacke. Kõik ülejäänud võlgnevad ka preili Blackele vabanduse, kui seda kuu aja jooksul ei juhtu, pean nad koolist välja viskama."

„Mina ei vabanda ja eriti veel tema suguse ees! Mitte kui mingil juhul!"

„Ma ka mitte," nõustusid teised.

Viha. Ma vajan seda veel rohkem! Kakelge, kakelge, karjuge, lõuake ja tapke!

„Te teete seda. Ma ei salli enda koolis sellist käitumist," jätkas Kurkur.

Viiene kamp tõusid vihaselt püsti, et hakkata ära minema, kuid direktori hääl peatas neid.

„Ma pole veel lõpetanud. Preili Blackel on õigus öelda kas ta on sellega nõus või mitte. Preili Blacke?" Küsiti minult.

Kas te poleks võinud mind välja jätta?

„Ma olen nõus," nad hakkasid minema edasi, „aga nad peavad ka kooli mööbli kinni maksma ja ma tahan südamest tulnud vabandust, mitte mingit labast," laususin. Miks mitte võimalust ära kasutada, kui juba. Mind tabas järgmine viha laine ning jällegi polnud see minu oma.

„Muidugi. Te kuulsite, see kõik olgu kuu ajaga tehtud ja siis võib- olla lühendan teie karistust," ning peale seda kadus see kamp siit, „ te võite ka lahkuda. Tänaseks on tunnid läbi."

Noogutasin ja tõusin toolilt püsti, lahkudes ruumist ilma ühegi sõnata. Kõndisin tagasi klassi, kus kõik vaatasid ootavalt minu poole.

Oma laua poole minnes laususin „Tunnid on läbi."

Kõik panid jooksuga klassist minema. Jättes mind ainukesena sinna oma asju kokku panema. Kuid siis tundsin kedagi ennast jälgimas. Keerasin ümber aga ei näinud kedagi. Kergitasin natuke pead ja vaatasin kaamerasse. Tundub, et direktor jälgib, mis teoksil on. Maanasin suule imeliku, kuid samas ka hirmsa naeratuse ning varsti jõudis minuni hirmulaine ning sellega lahkusin koolist. Irve ikka veel huultel.

Ma usun, et tahate teada, miks ma nendest asjadest toitun, siis teadke, et see on ainuke asi, mis toidab minu südant.