Mina olen 17- aastane Emily Wolf.Mul on ema ja isa kes minust väga hoolivad ja mul pole õdesid ja vendasid.Ja meie pere on rikas.Ühel päeval ma kolin perega uude linna ja lähen uude kooli kuna mind kiusati eelmises koolis.Kas Emily leiab sealt kooli...
Ma teesklesin siis magamist ja siis tuli tuppa Richu.Ma ei suutnud talle haiget teha,aga ma ei tahtnud ka oma lapse ja Richu elu ohtu seada. Järsku kuulsin ma kuidas Richu nuttis.
"Kuidas sa said nii teha Emmy"
Ss ma mõesin mv.Mis Emmy? Ma olen ikka Vika.
"Ma armastan sind Emily Wolf."
Ning ta tuli minuni ja suudles mu pead.Ja siis mu kannatus katkes.
"Mis Emily? Ma ei ole emily! Ma olen Viktoria"
"Mis Emily? Ma pole midagi ütelnud"
Sosistas Richu
Emily pov
Ma olin igal pool ringi käinud.Kuskil polnud Jacobit. Aga siis läksin ta koju. See oli viimane võimalus. Varsti olingi ma seal majas... Ma läksin sisse kuna uks oli lahti.Muidugi ka koputasin ja lasin uksekella,aga keegi ei tulnud avama.Ja siis otsustasingi sisse minna.Ma vaatasin ka kõik toad läbi aga teda polnud ja siis ma otsisin keldrit.Ja varsti ma ka selle leidsin.Ma proovisin ust lahti teha,aga see oli lukus.
"Jacob" Karjusin ja lõin vastu ust,aga midagi ei öeldud vastu.Ma otsisin siis võtit.Aga seda ma ei leidnud.Ja siis kukkus mul kogemata üks lillepott maha.Ja siis sealt kukkus välja võti. Ma proovisin kohe sellega keldri ust ja see oligi keldriukse võti. Ma jooksin kohe sisse ja seal maas lebas Jacob.
"Jacob" Karjusin täiest kõrist. Näha oli et Jacobilt oli see mürk välja võetud kuna seal oli maas verd ja Jacobi kael oli verine.
"Jacob.Palun ärka" Raputasin ma teda ja siis suudlesin. Aga ta ikka ei ärganud ning ma lülitasin siis telo sisse.Mul oli palju vastamata kõnesid,aga mul oli suva.Ma helistasin kohe kiirabisse.Nad jõudsid suhteliselt kiiresti kohale ning viidi haiglasse.Ja ka mina läksin nendega...
Haiglas...
Ma ootasin juba tund aega aga kedasi polnud tulnud... Ja siis tuli arst. "Kas Jacob jääb ellu?" "Kas te olete Jacobi lähedane?" "Jah.Ma olen ta tûdruk" "Me palume et ta vanemad oleks ka kohal" "Okei.Aga mul pole nende andmeid" "Hea kûll.Me helistame ise" Ning arst läks minema... Ma hakkasin jubedalt nutma ...
2 tunni pärast...
Tulid mingid inimesed minu juurde. Ja siis mingi naine küsis. "Tere.Kes sa meie Jacobile oled?" "Tüdruk.Teie olete ta vanemad vist onju" "Jah" Ning ma hakkasin nutma. "Ma kardan nii väga Jacobi pärast" Ning siis ta ema tuli mind kallistama. "Ära muretse.Minu ema tunne ütleb et ta jääb elama" Ja siis tuli ka arst. "Tere.Teie olete Jacobi lähedased?" "Jah.Meie oleme tema vanemad.Tema on õde ja tema on ta tüdruk ja see tema vend" Ütles Jacobi isa "Kuidas Jacobil on?" Kûsisin nuttes. "Härra Jacob sureb" "Eiiiiii!" Karjusin ma segaselt nuttes ning ma hakkasin maha langema,aga Jacobi vend tõmbas mu enda kallistusse...
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
VOTE/KOMMI MA TEAN ET VÄGA IGAV OSA,AGA SEE OLIGI SIIS VIIMANE... 😭😭😭
