"Isac...Ellioti?" kokutasin. Olin maailma kõige õnnelikum tüdruk praegu. Ma olin minemas oma iidoli majja.
"Jah, just täpselt selle sama Isac Ellioti majja." muigas Alex. "Me oleme umbes kümne minuti pärast seal."
Ta elab nii lähedal? Wow.
Võtsin kätte oma telefoni. Surfasin läbi aski ja siis läksin facebooki.
Postitasin ka oma lehele, täpsemalt niimoodi:
"Kas ma pidin teadma, et mu tädipoeg Alex on Isaci parim sõber ja klassivend või? ARVAKE KUHU MA LÄHEN PRAEGU :O <3"
Siis panin facebooki kinni ja panin oma telefoni taskusse.
"Olemegi kohal." ütles Alex naeratas mulle.
Naeratasin vastu ja uurisin maja.
See oli ilus. Kahe korruseline. Valget värvi. Ilus aed. Ilus terrass. Väga ilus maja.
Läksime ukse poole, ning Alex lasi uksekella. Appi, kui närvis ma olin.
Ukse vastu tuli...ISAC!!
See polnud esimene kord kui ma teda nägid, isegi mitte teine, vaid kolmas. Kuid ikkagi olin ma väga ehmunud näoga. Ma olin nii õnnelik.
(A/N: Kõik tekst, mis nad räägivad Isaciga on soome keeles! Ei hakka neid soome keelde tõlkima, sest paljud ei saaks aru. Siin jutus oskavad ka Carmen ja Ingela soome keelt. )
"Tsau Alex." ütles Isac ja tegi Alexiga seda poiste värki kätega.
"Isac, see on Carmen. Ja Carmen juba teab sind. Võibolla rohkem kui sa arvad." muigas Alex. Kurat küll, nüüd ta teab, et ma olen ellioteer.
"Tere." ütles ta mulle ja kallistas mind.. Parim kallistus 4ever. Kallistasin vastu ja siis me läksime sisse.
Isac sai aru, et ma olen ellioteer. Mul pole selle vastu küll midagi, aga kuidagi imelik on olla.
"Carmen, sa oled kuidagi tuttava näoga." ütles Isac ja naeris.
"Me oleme kaks korda kohtunud. Üks kord Emma Gaalal ja teine kord su Baby I esmaesitusel Helsinki foorumis. Me tõime sulle mu sõbranna Ingelaga Eesti kommi." naeratasin.
"Aaa, nüüd tuli meelde." ütles ta ja naeratas. "Kas sa oled eestlane?"
"Jah." muigasin.
"Tere tulemast." ütles Isac eesti keeles soome aksendiga. Aww. Naersime Alexiga ja siis Alex ja Isac rääkisid omavahel midagi.
"Kas tahaksid pilti teha minuga?" küsis Isac ja naeratas mulle.
"Jaa." hüüdsin ja võtsin oma telefoni välja. Läksin Isaci kõrvale ja Alex võttis meist jumala palju pilte, õnneks.
"Aitäh." ütlesin, kui olime pildid võtnud. Isac vaid naeratas mulle.
"Vaataks äkki mingit filmi?" küsis Isac ja vaatas meile kordamööda otsa.
"Jaaaaa." venitas Alex.
"Mulle sobib ka." ütlesin ning Isac küsis mis filmi tahaks vaadata.
"Mul pole vahet." ütlesin. Niisiis nad valisid õudusfilmi... muigasin.
Seda filmi polnud ma kunagi näinud. Aga igatahes see oli jube õudne. Mõnes kohas isegi kiljatasin. Poisid ainult naersid. Kui tuli minuarust kõige jubedam osa selles filmis siis pugesin Isaci taha peitu. Isac muigas. Me istusime diivani peal niimoodi, et Isac oli minu ja Alexi keskel.
Kui film lõppes olime kõik jube väsinud ja kell oli juba saanud pool kaksteist.
"Me peaks vist koju hakkama minema." ütles Alex.
Kuid Isac ütles midagi ootamatut.
"Äkki..."
><><
Sorry et selle osaga niiiii kaua aega läks. Ja sorry et sellest tuli lühike! lihtsalt viimasel ajal on palju tegemist olnud. Mida rohkem vote'i ja kommentaare tuleb, seda kiiremini tuleb uus osa. :)
