Üksi (Eesti keeles - McFly)

#39

Hommikul ärgates märkasin ma, et Annie luges diivanil raamatut, teetass käes. Ajasin end istuli ja vaatasin uniselt ringi.

„Oh, tere hommikust!“ naeratas tüdruk ja pani raamatu käest. „Sa oled eriti varajane.“

„Me jäime suht vara magama ka... mida sa ise üleval teed?“

„Polnud und,“ kehitas ta õlgu. „Aga kuule, millest sa eile rääkida tahtsid? Sina ja Tom...?“

„Jah, meist. Kui see okei on?“

„Loomulikult.“ Ta turtsatas. „Kui te tagasi tulite, siis te mõlemad punastasite haigelt ja ma usun, et isegi Selmes ja Kirton märkasid, et midagi on lahti.“

„Noh... me suudlesime.“

Annie kergitas kulmu. „Suudlesite? Kumb selle algatas?“

„...mina.“

„Sina?! Ee.. vau.“

„Jah,“ naersin tagasihoidlikult. „Ja me lubasime asjad selgeks rääkida.“

„Mul on tõesti hea meel.“

„Minul ka, usu mind.“ Mu naeratus levis laiemaks.

„Kas see tähendab, et ma võin nüüd edaspidi Dougiega magada?“ päris tüdruk lootusrikkalt.

Vangutasin pead. „Ma ei usu, see oleks liiga kähku.“

„Aga te olite päris kaua ära, millest te veel rääkisite? Või läks terve see aeg amelemisele?“

Hakkasin tüdrukule juba vastama, kui koputus uksele meid mõlemat veidi ehmatas. Järgmisel hetkel läks see paokile, paljastades Claire’i, kes meile innukalt naeratas.

„Hommik! Ma arvasingi, et kuulsin siin mingit jutupominat.“

Noor naine astus sisse ning pani ukse enda järelt kinni. Ta näis nii varajase kellaaja kohta kahtlaselt särtsakas. Annie ja mina vahetasime pilgu, aga Claire ei paistnud seda tähele panevat ning istus voodijalutsisse.

„Noh, mis teoksil?“ päris ta rõõmsalt.

Mäkrasin, et neiu oli juba meigitud ning ta juuksed olid perfektselt sirged. Kuidas ta jaksas?! Annie ja minu eilse silmameigi jäänused olid nüüd veidi laiali ja mõlema juuksed täiesti kontrolli alt väljas, aga praegu ei tundnud ma vähimatki tahtmist end korda teha.

„Ee... me lihtsalt räägime,“ vastasin ebakindlalt.

„Oh, millest?“

Annie hammustas huulde. „Ma ei tea, lihtsalt poistest.“

„Võib ühineda?“ päris Claire naeratades.

Ilmselgelt, türa, sa ju istud juba voodil. „Jah, ikka.“

Meie vahele laskus piinlik vaikus ning ma kaalusin parasjagu püstitõusmist ja ära kõndimist, kui blondiin viimaks suu avas.

„Kui kaua te Dougiega siis koos olete olnud?“ Claire vaatas seda küsides Annie poole.

„Üle poole aasta,“ vastas Annie tagasihoidlikult.

„Ja teie Tomiga?“ Claire silmitses nüüd mind.

„Me pole koos,“ ütlesin järsult.

Kes ta oli, et end meie asjadesse segama hakkas? See tüdruk ajas mind nii närvi, palju parem oleks, kui ta kaasa poleks tulnud. Jõulud oleksid palju rahulikumad olnud ja ma ei oleks pidevalt tundnud seda ebakindlust, mis mind teda vaadates valdas. Tõsiselt ka, kuidas ta jaksas oma välimusega nii palju tegeleda?!

„Oh... vabandust, mulle jäi mulje, et te käite, ja Danny rääkis ka midagi. Aga meie igatahes tunneme teineteist üle poole aasta, koos oleme olnud ainult kolm kuud.“

Oleksin tahtnud talle tuimalt „okei“ vastata, aga hoidsin keele hammaste taga ning heitsin voodile pikali. Kuna Annie talus tüütuid inimesi palju paremini kui mina, rääkis ta Claire’iga palju rohkem. Kui oli möödunud ligi viisteist minutit ja nad endiselt lobisesid, otsustasin ma minna ja vaadata, kas teisedki ärkvel on.

Jäin pidžaamaväele ja kõndisin toast välja. Annie saatis mulle kurja pilgu, aga ma muigasin talle Claire’i selja tagant. Läksin hoopis alumisele korrusele ning suundusin otse elutoa poole. Seisatasin ukse taga, kui kuulsin kedagi vaikselt rääkimas.

Esialgu tundsin ma vaid ära Tomi hääle.

„...peale seda ta suudles mind. See oli selline fucking üllatus, ma seisin seal alguses nagu mingi viimne möku.“

„Nii et sa ikkagi said keppi?“

„Sa oled sitapea, Dougie.“

Mul hakkas korraga nii piinlik, kui ma taipasin, millest nad rääkisid. Ma oleksin pidanud eeldama, et Tom viib oma sõbrad juhtunuga kurssi, lõppude lõpuks oleksin ma seda just Anniega teinud, kui Claire vaid vahele seganud poleks.

„Jaa-jaa, sorry. Te olete nüüd korras siis?“

„Ma ei teagi.“

„Te ei rääkinud sellest?“

„See oli niigi pingeline.“

„Türa küll, sa oled haige argpüks temaga, Tom. Kõigepealt see suudlemine, nüüd see. Vean kihla, et sa kepid teda alles kolme aasta pärast.“

Ma teadsin, et ma poleks pidanud nende juttu pealt kuulma, aga ma lihtsalt ei suutnud minema kõndida. Mina ise oleksin küll pettunud olnud, kui Tom minu ja Annie vestlust pealt kuulanud oleks. Aga nad rääkisid praegu siiski minust, mul oli vähemalt mingigi õigus...

„Okei, laulu pärast vähendan oma panust kahele aastale,“ mõnitas Doug.

Tomil oli ilmselgelt piinlik, sest kui ma söandasin neid piiluda, vaatas ta parasjagu aknast välja. Otsustasin enda kohalolekust märku anda.

„Äkki veate siis juba kohe praegu kihla? Peale seda võime Tom ja mina teie magamistoa okupeerida, aga Tom, raha teeme küll pooleks.“

Astusin elutuppa sisse. Dougie näoilme oli üks naljakamaid, mida ma iialgi näinud olin, aga Tom nägi üpris alandatud välja ning köhatas.

„Sa, ee... kui kaua sa juba siin olnud oled?“

„Piisavalt,“ vastasin muiates ning istusin tugitoolile.

„Keppimisest rääkides... Agnes, sul on pluus pahupidi seljas,“ irvitas Dougie ning ma tundsin oma põski punakaks tõmbumas.

„Mis siin ikka, Anniega läksid asjad eile õhtul veidi käest ära,“ tõin vabanduseks. Tahtsin midagi veel öelda, kuid mu pilk kohtus Tomi omaga ja mu sõnajärg kadus, seega panin suu kinni ja nõjatusin toolil taha poole.

Tom ja mina saatsime aeg-ajalt teineteise poole piinlikkust täis pilke, Dougie lihtsalt istus ja jälgis meid muiates. Kahetsesin, et olin elutuppa tulnud, parem oleks olnud endale köögis kohvi teha.

„Kus teised üldse on?“ küsisin natukese aja pärast.

„Magavad vist. Kas Annie on juba üleval?“

„Räägib Claire’iga,“ turtsatasin ma. „Küllap sureb igavusse.“

„Ma siis lähen päästan ta ära,“ ütles Dougie huulde hammustades ning tõusis püsti. Enne lahkumist vaatas ta Tomi veidike kummalise ilmega, aga ma teesklesin, et ei pannud seda tähele, ning silmitsesin oma küüsi.

 „Niisiis...“ sõnas Tom pärast Dougie lahkumist. „Kas... sa oled valmis rääkima või on selleks liiga vara? Ma nagu... ei mõtle, et hommikul liiga vara, vaid kas sa oled... valmis?“ Ta naeris närviliselt ja jäi vait.

Nüüd muutusin ka mina ärevaks.

„Ma arvan, et meil ei tule niikuinii eriti palju privaatseid momente,“ vastasin kaalutlevalt ning vaatasin talle otsa. „Seega...“

„Seega...“ kordas Tom ning ohkas vaikselt. „Jah.“