Linnad lämbuvad ja kajavad
lärmavad abitult
lõputus ühenduste jadas
Ilu irvitab ja ilmutab
isemoodi ärevalt
igal sammul virutab
Nooruk ninakas ja kindel
nüüd hingetu
nüri uuel rindel
Nõnda need käed ja sõrmed
nõrgalt kõrval
nihkunud seelikusõlme
Ahistab alastioleku tunne
armas taevas
armutult kaame jume
Surisevad jalad ei liigu
silmad ainiti pärani
süda nendega liitub
//01.08.17//
