Eraldunud [OK]

I

Löön silmad lahti ning langen vastiku köhahoo ohvriks. Mu kurk kriibib nagu hõõruks kellegi julm käsi selle vastu kruusa. Siin on pinevalt vaikne ja ma ei talu seda. Seetõttu tõusen kärarikkalt püsti ja surun kinni akna, mis valju kriuksuga sulgub. Lükkan selle ehmatava jõuga kinni, silmad aga püsivad tihedatel põõsastel, mis tagaaias kasvavad. Ma näen, kuidas tuul nende lehti liigutab, kuid ma ei kuule nende sahinat.

Midagi on valesti. Iga asi mu toas, mu aias - see tähendab kõik, mida ma näen, puudutan, tunnen - nende välised omadused on samad, kuid oleksid justkui vahetatud mu vanade asjade vastu. Miks? Olen ma liialt paranoiline?

Seisatan. Valvsalt. Mida ma kuulda ootan? Ainult arvutikõlarite vaikne sumin kajab kuue seina vahel. Lülitan need häiritult välja ning uurin skeptiliselt oma toa ust. 

Selle ette astudes vajub põrand pehmelt alla. Puit oleks justkui pehkinud, või ehk ongi, ja ähvardab iga hetk mu jalge alt variseda. Metallkülm ukselink kohtub mu märja jaheda peopesaga, mida hooletult oma puuvillase öösärgi sisse pühin.

Ma kuulen, et vihm rabistab õues. Ma ei mäleta ühtegi ööd, mil Klaasjärv poleks sajune või udu alla mattunud. Ma tahan juua. Ma tahan nii väga juua, aga vihma rabin lehtedel justkui lummaks mind. See on miskipärast ainus asi, mida ma päriselt kuulen.

Ma kuulsin lasku. Siis, kui ma ärkasin. Ma ei tea, kas see oli päris. Kas see oli uni või ma kujutasin seda ette. Seda juhtub vahel. Ma ei taha teada. Ma ei taha teada, kas ja kes paugu kuuldavale tõi. Kas see oli ilutulestik või relv. Ma ei taha üldse teada.

Astun viimaks magamistoast välja ja mind justkui häirib, et ma enda eest midagi jubedat ei leidnud. Sisimas ma tunnen, et ma pole üksi. Paranoia. Usun, et seda kutsutakse nii. 

Vannitoa poole liikudes tunnen, kuidas fotod seinte peal mind vaatavad. Ma tean, et see pole tõsi, aga sisimas ma tunnen seda. Ma sisimas tean seda. Tõde tundub sellistes olukordades nii subjektiivne. Kas ei saa olla minu tõde, et nende tumedad silmad mind tõesti jälgivad?

Koridori lõpus näen ukse alt vohavat valgust. See on mu vanemate magamistuba. Kõnnin edasi ja astun millegi märja sisse. Kaksikute ukse ees on loik.

Vannitoas on dušš pooleldi jooksma jäetud.

Nad ju ei mängiks nii hilja veega?

"Ema!" hõikan õige armetult välja, aga keegi ei vasta. Tunnen end närviliselt. Tõmban oma jalga piki laudpõrandat, et seda kuivatada. Tahan poiste tuppa piiluda. Kui need kaks nii hilja üleval on ja oma veeloiku ära ei korista, saavad nad kõige pealt minu ja siis ema käest.

Aga nad on vaiksed. Nad on paigal. Nad ei tee midagi valesti. Juuksed on kleepunud vastu Jamie nägu ja ta väike käsi ripub üle voodi ääre. Terve mu nägu muutub murdosa sekundiga drastiliselt. Mööda venna väikest kätt tilgub verd.

"Jamie," piiksun meelehetiklikult ja puhken nutma. See pole ilus nutmine nagu filmides. Ma kiunun ja ulun jagu viga saanud ulukloom. "Jamie ärka üles!" karjun ja ulun üheaegselt. Lükkan verest läbi nõrgunud juuksed ta näolt. Ma tahan aru saada, kas ta on surnud, aga ma ei suuda. 

Ma ainult värisen. Ma ei tunne ta pulssi ega saagi tunda, sest minu oma taob nii paganama tugevalt.

"Ema!" karjun ma. "Isa!"

"John!" hüüan viimaks teist kaksikut, kes magab nari ülemisel poolel. Tema ei ole verine. Ta vaid ei hinga. Ta on lihtsalt nii külm... Meie väiksed kaksikud. Külmad ja verest tühjad. 

Varisen ulgudes maha. Kuidas keegi seda ei kuule?

Torman paanitsedes uksest välja ja lükkan lahti vanemate magamistoa. See ei saa olla rohkemat, kui halb uni. See ei saa olla! Ei saa olla sellist inimest, kes teeks poistele viga! SELLINE KURI EI SAA EKSISTEERIDA

Nüüd nutan kontrollimatult. Ma ei näe kõike, aga näen piisavalt. Ma näen, et nad on mõlemad pikali ja nad ei liiguta. Kui nad oleksid elus, oleksid nad mu karjumise peale ärganud. Terve Klaasjärv magab.

Laskun pikali ning panen silmad kinni. Ma tahan üles ärgata. Ma tahan üles ärgata. Ma kraabin põrandat ja pinnud jäävad mu küünte alla. Ma teen endale haiget. Mul on valus. Ma tahan ärgata!

Keegi on alumisel korrusel.

Keegi on alumisel korrusel. Ma kuulen seda. Jah... Nüüd olen ma kindel, et keegi kõnnib seal.

Ahmin õhu järsult sisse, püüan seda kinni hoida, et vaikselt olla. See on võimatu.

Ma kardan. Ma kardan nii väga.

Nuuksun ema järele veel ühe korra, vaikselt, vaikselt. Ma ei tea, mida teha. Mu peas ei ole ühtegi mõtet, ainult instinkti ajel tegutsemine.

Sammud tulevad mööda keerdtreppi üles, kuid olen liiga hirmunud, et liigutada. Olen liiga hirmunud, et päästa ema, päästa isa, päästa väiksed kaksikud. 

Ma kardan nii nii väga.

Ma näen tumedat kogu koridori lõpus ja ma tean, et ma suren. Mul on tunne, et ta ütleb midagi, aga ma ei saa enam aru. Ma olen käpuli. Ma mõtlen alla anda. Ma mõtlen surra, ma mõtlen oma saatusega leppida. 

Õigemini ma kaalun seda. Päriselt suudan ma vaid mõelda sellest, kuidas võõra nuga võikalt mu kõri läbi tõmbab. Viga saanud uluklooma kombel keeldun surma saamast. Sekunditki mõtlemata, lükkan akna lahti ja lendan alla. See on see koht, kus ma pean üles ärkama.

Selle asemel ma röögin. Ma röögin, sest ma ei saa liigutada oma vasakut kätt ega jalgu. Ma ei tunne valu, ma ei tea, miks ma karjusin. Ma olen lõksus.

Jalad, mida ma ikka ei tunne, hakkavad ise jooksma. Ma kuulen, kuidas mu maja välisuks pauguga sulgub ja mõrvar sealt välja tuleb. Pigistan silmad hirmust kinni. Mul on nii valus ja mul on nii külm. Ma ei taha surra.

Jooksen ületee naabri ukse taha ja lasen kella, kuid keegi ei vasta. Vähemalt mitte piisavalt kiiresti.Ma peksan nende ust mõlema rusikaga ja raputan ukselinki.  Raiskan nii palju aega! Kas ma peidan?! MIDA MA TEEN

Karjun appi, aga midagi ei tule välja. See ehmatab mind. Mul on tunne, nagu oleks keegi mu kõrist kinni haaranud, aga see ei ole tapja. See ei ole inimene. See oleks nagu julm jumal, kes ei taha, et ma enam karjuks. 

Ta jookseb mu poole.

Mina jooksen edasi.

Ma ei taha surra.

Ma ei taha surra.

Ma ei taha surra Klaasjärve tänavatel.

Ma ei saa surra külmal Klaasjärve tänaval, üksi ja hirmununa!

Jooksen kellelegi otsa. Kukun maha.

Ma ei taha surra, ma ei taha surra, ma ei taha surra...

"Ma tean! Ma tean, et sa ei taha surra," ütleb kellegi hääl ja tunnen, et ta puutub mind. Karjatan ja püüan tapjat jalgadega eemale lükata.

"Rahulikult, ma aitan su püsti. Keegi ei saa sulle haiget teha."

Avan silmad ja näen enda ümber mitut inimest. Paar tükki vaatavad eemalt kõike ehmunult pealt, aga üks mees on mulle ulatanud oma käe. Ma ei võta seda vastu, mistõttu mees võtab mu ümbert kinni ja tõmbab mind püsti.

Ta paneb ümber mu õlgade oma seemisnahkse tagi. Ta räägib minuga. Ta vist karjub? Hüüab? Tal on oranžikad silmad nagu kassil.

"Aita mind," sosistan ainult ja nutan, kui ta oma käed ümber minu paneb. 

Ma jäin ellu.